Oh sa uss, mu inglise keele õpetaja on ordeni saanud kuningannalt!
Miski aga ei ületa siiski seda, et ta on Pärnu oblasti meister iluuisutamise naispaarissõidus, nagu ta meile kunagi rääkis.

Uusi sõnu ajakirjanduskeeles: pidula.

Kujutage aga palun siiski ette kontori jõulupidu teemal "Loomade karneval", mille dresscode on pärit sellest Borgese kirjeldatud Hiina entsüklopeediast, st tulla võib loomana, kes on hõlmatud järgmises klassifikatsioonis: (vabandage, leidsin ainult i-keelse variandi ja tõlkida ei viitsi)
1. those that belong to the Emperor,
2. embalmed ones,
3. those that are trained,
4. suckling pigs,
5. mermaids,
6. fabulous ones,
7. stray dogs,
8. those included in the present classification,
9. those that tremble as if they were mad,
10. innumerable ones,
11. those drawn with a very fine camelhair brush,
12. others,
13. those that have just broken a flower vase,
14. those that from a long way off look like flies.

Ühtlasi saaks sellest suurepärase loetelu komade harjutuse.
Lõppe, semester.

Oli vist esmaspäeval, kui ma rikkumata lumevälju oma teekonnal nähes tundsin end kui puukoi ballisaali parkettpõrandal - nii palju võimalusi, kuhu jälg jätta. Täna vaatasin, et pagan, ongi nii, et mul on linnaelule mingi lennuvõimetu insekti perspektiiv tekkinud. Siban nagu tarakan üle teede ja hoian rohkem kõrvaltänavatele üldse. Et ütleme autoga liikuvad olevused on juba bensiiniime(ta)jad, teede valitsejad, ja siis need, kes linna planeerivad, need hõljuvad nagu kotkad kõige kohal ja tõstavad kaste nokaga ühest kohast teise. See tuletas jälle omakorda meelde arutelu Tartu kesklinna kaubanduskeskuste teemal, et need on ju nagu yin ja yang (või siis yang ja yin) - üks valge, kandiline, kõva, ees ja sees möllavad agressiivsed teismelised; teine tume, ümarvormiline, seal on hämarad kinourkad, üksikud uimased ostjad ja vesi voolab. Kosmiline tasakaal, midagi pole öelda!

Ei, kõik on ju väga loogiline: prille mul pole, kehakaalu see-eest kõvasti. Kohe saab aru, et nälg pole silmanägemist ära võtnud.

Head kodanikud!
Head kodanikupäeva!

Millisena ka ürituste dresscode'i algselt välja ei reklaamita (sedapuhku "Värvid - hõbe"), jõuab minu puhul ikka kõik loomade karnevali juurde välja. Võtkem näiteks eilse, kui ma jõudsin järeldusele, et häh, asi see siis endale hõbedasi riideid punuda ei ole. Lõngapoest leidsin odavamapoolsed sobivalt hiilgavad karvased pussakad ja asusin kodus kiiresti kuduma. Bridget Jonesi (kurb ja piinlik) vaadates käed käisid, rida järgnes reale, ülaosa ja üks käis said valmis. Kujutasin juba ette, kuidas ilmun inimeste juurde salapärase helkiva ööpilvena. Läksin peegli ette proovima.
Jaahaa. Nüüd on vaja veel pimedat juuksurit, kes jätaks pähe üksikud tutid, ja staarmeikari käega suuremad mustad varjud silme alla, muidu oli mulje "pingviin üsna pärast munast koorumist" juba täitsa olemas. Teate küll, selline hall hatune ümmargune pall. Pinda lähemalt uurides meelestub panniküürimisnuustik teraslõngast, tuntud ka kui Brillo pad. Glamuur ja diskursus, midagi pole öelda.

Ogar ogar ogar päev.
Keskpäeval pidin Lasnamäel kümne minutiga alla kugistama kolm tundi aeglasel tulel grillitud loomaliha. Caipirinha'dest, mida teised tegema hakkasid (koduvanad tõid Brasiiliast cachaca't ja puha), ei saanud juttugi olla, sest pidin bussi peale tormama, et aktusele esinema jõuda. Taksos oli valusaks meeldetuletuseks lõhnakuusel laimiaroom.
Buss pakiti inimesi tihedalt täis, panin klapid pähe ja lugesin lehte, kuni taipasin, et me ei seisa kusagil foori taga, vaid keset Mõigut, lihtsalt niisama. Bussijuhi teadustusest kuulsin viimast juppi, et elektrisüsteem ja midagi ei ole teha ja hakkame nüüd asendusbussi ootama, aga ta võib meile mingit vahvat filmi näidata, kas "Kapten Tenkes" sobib. Ee...elektrisüsteem vist hõlmab ka videot, küsisin endalt, aga kindel ju ei ole. Bussitäis rahvast võttis nagu üks mees telefonid ja asus helistama. Siis panid kõik end rahulikult naerdes riidesse ja asutasid evakueeruma. Ei mingit vingumist, hälinat ja raevu, ainult koerake kusagil tagapool kiunatas korraks, aga ta sussutati vait. Lugesin edasi. Kõrval õpetas vene naisterahvas oma väga võluvale punapäisele koolieelikule inimese anatoomiat - pozvonotshnik, kishki, kostotshki ja mis kõik veel. Mingi hetk aga kuulsin läbi Beethoveni klaverikontserdi mingeid turtsatusi. Nagu midagi poleks olnudki, hakkasime lihtsalt edasi sõitma! Ja jälle oli inimeste nägudel kohmetu naeruvine, sest enneaegse jõuluime peale ei oska ju tõesti midagi muud teha kui rõõmustada.
Aktus oli planeeritud kestma tund ja kolmveerand, aga kuna tegu oli sportlastega, saadi tunniga hakkama. Muidu oli planeerimise täpsuse poolest tegu aga täiesti militaarse tasemega, meile antud kava punktid kõlasid umbes nii: " 17.15 XX tõuseb, liigub kõnepulti, peab kõne ja suundub kohale tagasi." Puudu olid veel koordinaadid ja tuule suund ja tugevus.
Aga Brasiiliasse tahaks ise ka. Loodan, et jõuan sinna pisut varem kui koduvanad, kes mõlemad on 75+, aga tublid nagu maiteamis.

Ei saanud jätta (lootusrikkalt) vaatamata uudist "Staarfotograaf Galetin põgenes Eestist". Selgus, et ei midagi kriminaalset ja ilmselt tuleb tagasi. Hoopis ilmutuslikum oli järjest lugeda pealkirju rubriigist "Samal teemal": Mari-Leen Kaselaan lahkus Eestist. Skandaalne Madis Malk lahkus Eestist. Lenna Kuurmaa lahkus Eestist. Maire Aunaste plaanib Eestist lahkuda. Lenna Kuurmaa lahkub Eestist. Carola Madis lahkus Eestist. Ex-Nexuse Helen lahkub Eestist. Carola Madis lahkub Eestist. "Lihtsa elu" Triin lahkus Eestist. Baari-Madis lahkus Eestist. Vändra Aveli lahkus Eestist.
Ellen Uuspõllu legendaarses harjutuste vihikus on üks sõnade järjekorra parandamise lause: igaühel on õigus lahkuda Eestist. Ja vaata, see on tõsi! Proua Uuspõllu sibüllivõimed on hämmastavad. Mina, kes ma selgeltnägevate tantsutähtede tõehetki ei vaata, ammutan üldse esoteerikat ja draamat käepärastest töövahenditest - tuletame meelde ka ÕSi skandaalset paarikest Jüri ja Mari.
Siiski oletan, nagu omal ajal ütles Ahto Vesmest kanaliseeriv Lembit Sibul: kõik tulevad tagasi. Küll ma harjutuste vihikust ka selle kohta ennustuse leian.

See ilmselt on ikka täitsa nii mõeldud, et kährikuid hakatakse ohjama, sest looduskaitseseaduses on lausa paragrahv "Liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava", kuigi kui ÕSist tähendusi vaadata, võib jääda mulje, et hakatakse a)neid ohjadest juhtima, b) nende tööd otseselt korraldama, c) neid tippjuhtimisega võrreldes madalamal astmel juhtima.

Tänase hommikupooliku režiipuldis oli jälle David Lynch. Eks ma magasin sisse ka ja võib-olla uni kestab veel, aga ikkagi.
Mööda Jalaka tänavat jooksid üksteise järel kuus teismelist, neli noormeest ja kaks neiut. Järgmises bussipeatuses jäid seisma ja tegid näo, nagu oleksid seal kogu aeg olnud. Poole Jalaka tänava peal nägin heki ääres pirakat kööginuga, pealiskaudsel vaatlusel vereplekkide ja sõrmejälgedeta. Jätsin selle sinnapaika - no mis ma oleks teha saanud, politseisse helistada? Jalaka ja Aardla ristmikul jõudis mp3-mängija sedastada (Pehki suu läbi) "mis saab siis, kui häält enam pole" vms ja vaikis. Ei läinud käima ega midagi. Minus tõusis kahtlus, et lubatud 35 tundi playback'i ei käinud ühe laadimise kohta, vaid vabshe, ongi selline ühekordseks kasutamiseks mõeldud kolu. Töö juures siiski võttis pildi ette.
Vanast harjumusest heitsin ka pilgu blogidele ja silma jäi pildisari "Meister ja Margarita Saatana ballil" ehk tuntud Lääne-Viru blogijad Savisaare vastuvõtul Kumus. Ühesõnaga, see pani mind taas mõtlema, et tõesti, kusagil on tegelikkuse kangas (III v) rebend ja müütilised olevused pääsevad meie maailma ja apokalüpsis on lähedal ja öökullid pole need, kes nad näivad olevat.

Mõtlesin sügisvihmas kõnniskledes, miks küll ollakse nii sallimatud, kui kellegi vana mees uue naise leiab, õigemini, vastupidi, naine kellegi vana mehe. See on ju uuemale maailmakorrale üldse iseloomulik, see taaskasutus. Alguses ostetakse riideid ja raamatuid, hiljem ehk mööblitükk või paar ja siit on tõesti vaid sammuke, et ka second hand meeste järele vaatama hakatakse. Tõsi, nagu ei tohiks kelleltki lihtsalt riideid seljast kiskuma hakata, peaks ka kasutatud mehe otsija veenduma, et eelmine omanik ikka tõesti on huvi kaotanud. Aga muidu - kui on üldiselt puhas, ei haise ja pole ka kusagilt otseselt katki, miks siis mitte.

Mind teeb natuke kurvaks, et laulupeo korraldajad on lasknud sümboolika kujundajal õigekirjast suhteliselt muretult mööda kõndida. "2-5 juuli" ja "XXV Laulupidu" vaatavad vastu nii nootidelt kui meenetelt.

Uudissaatele "Head uudised" pakun järgmist infokildu: Daily Mail teatab, et meil siin on suurepärane tervishoiusüsteem.

Muidu kõik on kui ikka. (Viivi Luik)

Eile kuulsin järjekordset näidet alkoholi kahjulikkusest. Inimene oli endale täispeaga balletipiletid ostnud!

Loen briti krimkasid jälle. Kate Atkinson on väga tore, sain endale uue indiaaninime - Naine, Kes Jookseb Hüäänidega. Jätkan Dalzieli ja Pascoe looga, kus paraku on stiilivõttena kasutatud ühe tegelase meile õele, mille reibas loba käib hirmsasti närvidele, vaheldumisi Dalzieli monoloogidega diktofonile. Autori hääl, mis mind seni nendes raamatutes veetles, tuleb alles leheküljel 205. Ma saan aru, et põnev ekspositsioon vahelduvatest vaatenurkadest jne jne, aga ikka on tüütu lugeda.

Eliitülikooli töötaja saatis meie eliitteaduskonna listi kirja, kus subject'i real oli kurjakuulutav j-sõna + meeleolu hoidmiseks link lehele, kus saab kuulata laulmas selliseid rokkijaid. Minu lemmik on igatahes "Pärlipüüdja": kuuma päikese eest merre sukeldun mooaaa...

Oh taevas, kui täna on rebaste ristimine, siis ju homme nende loengus kirjavahemärke käsitleda tähendaks umbes sama kui pohmas inimesele küpsist pakkuda.
Eilne hea tuju püsis hommikuni, kui üks kiri postkastis suutis selle põhjalikult ära rikkuda.

Ma olen ennegi täheldanud, et arenen üldiselt aeglaselt, aga järjekindlalt. Nii jõudiski Orelipoisi nii-öelda "Kuldne märkmeraamat" minuni alles nüüd. Tilkuva vihma kiuste kõndisin selle saatel tööle, lollakas naeratus näol. No võib-olla oli skatoloogilist ja suguelundilist elementi paljuvõitu, aga mis harmooniad, mis kitarrisoolod! Pähe jäid mõlkuma kolm mõtet:
1) tsiteerides Mihkel Volti Tartu levipäevade kontserdilt Tamme staadionil: "Mida kõike võib teha elektriga!";
2) kumb siis on parem Joala, Pehk või Toome;
3) kui järgmiseks koolinoorte laulupeoks pole kantaati tellitud temalt või Eplikult, on tegu ressursside häbematu raiskamisega.

No ja nüüd ei saagi muud moodi kui:
Orkaan Paloma peksab Caymani saari

Peksmise paradigmasse veel kaks:
peksab adreka üles ja/või nummimeetri põhja.
Tuletaksin aga moodsa murdeuurimise keelejuhtidele meelde ka kunagi vist kohtumeditsiini vihikukesest leitud formuleeringu: "Peksmine iseloomustub löökide paljukordse tekitamisega".

Kümme kõige ärritavamat fraasi Oxfordi teadlaste arvates + kommentaatorite lisandused.

Väljendid ise on:
1 - At the end of the day

2 - Fairly unique

3 - I personally

4 - At this moment in time

5 - With all due respect

6 - Absolutely

7 - It's a nightmare

8 - Shouldn't of

9 - 24/7

10 - It's not rocket science

Mõtlesin, et peaks koguma kokku viimasel ajal kõrva ja silma jäänud väljendid, mille põhi on 'peksma'".
Niisiis: peksab segast, peksis känsseli majja, väljaheiteid peksab ventikasse, "pole hakatud ekstra poppi ja noortepärast peksma", igatsus peksab sisse.
Kas keegi teab veel mõnda?

Raamatu tähtaja nädala võrra ettepoole nihutamise ja kooriürituste ootamatu kuhjumise tõttu läheb mul töönädala kaheteistkümnes päev. Jaburus võtab maad ja silmad loevad seda, mida tahavad - 2000 krooni eest uneaega näiteks kõneaja asemel jne. Eile jõudsin Ekspressist enne lõplikku kustumist läbi vaadata ainult Sulev Vedleri loo, sest seal olid mulle jõukohased lühikesed laused, aga paraku kaunis hämar sisu. Eks ma jõulude ajal võtan siis kõik lehed ette korraga, nagu vanasti tädi sünnipäeval kõik Eesti Naise numbrid.
Eile õhtul pärast esinemist koju tõtates juhtusin Rüütli tänaval ootamatu loodusnähtuse tunnistajaks - toimus riigiametnike massiränne vastuvõtule Athenasse. Riigiametnikud olid võtnud kenadesse viirgudesse, igas kaks kuni kuus inimest. See oligi tore, et nad ei moodustanud mingeid troppe, vaid olid ilusti rinnastatud (rinnastunud?). Kust ma tean, et need riigiametnikud olid? Üks ise ütles.

Ma oleks täna teinud ikka elu trükivea. "Maga, maga, Matsikene" oleks moondunud hällilauluks väikest kasvu viisakuseta inimesele.

Olukorrast (naaber)riigis
Sain mina erakordselt veidra spämmi osaliseks. Kirjutab Valentin (26, elab koos pimeda emaga) Kaluugast, täpsemalt kohalikust raamatukogust:

Due to the deep crisis in our country recently I lost my job and our situation became very difficult. Now I finded a new job, I work very hard but I was told that this work will be only for a couple of weeks.

The price for gas is very high in our region and we cannot use it for heating our home anymore.
[...]
If you have two old sleeping bags, warm clothes, electric water-boiler, canned and dried food,
vitamins, medicines from cold, hygiene-products, I will be very grateful if you can send it to our address.

Aadress lisatud ja puha.
Ilmselgelt on tegu ullikesega, aga ikka kuidagi kahju. Pangem aga tähele, et a) tema kodumaal on sügav kriis; b) gaasi hind on seal piirkonnas väga kõrge. Äkki peaks meili Venemaa valitsevatele ringkondadele edasi saatma? Et vaadake, graždaninid teil külmetavad, aga teie tahate raha vette loopida ja mingit toru ehitada. Aga äkki Eestisse kaebamise pärast tuleb Valentinil miilitsaga jamamist? Teisest küljest, kui ta kinni pandaks, oleks soe ja süüagi antaks. Aga mis siis emast saaks... Keeruline.
Läksin igaks juhuks vaatama, mis Kaluugas muidu kuulukse. Neil on piirkonnainfo sait lausa, kaluga.ru. Seal on eraldi rubriik ("Novosti", "Volkswageni", "Peugeot" ja "Volvo" kõrval") kütteperioodi kohta ja selle esimene uudis on, et "15 ноября в Калуге будет тепло". Nii et oota, Valentin, soojus tuleb. Juba 15. novembril.

Swedbanki uueks tegevjuhiks sai mees firmast, mis minu mäletamist mööda on kuulsaks saanud eelkõige võlgade sissenõudmisega, nimetagu nad seda pealegi krediidikorralduseks.

Loomkatsed tõestavad, et
a) masendust süvendab Kesknädala lugemine,
b) masendust leevendab Vivaldi kahekoorilugude kuulamine noorepoolse Filharmoonia Kammerkoori esituses.
Sõna 'subnormaalne' leidmine üliõpilase tööst ajas juba täitsa naerma.

Ütleksin möödunud nädalavahetuse esinemiste kohta, et juhttoon ootab lahendust, st käärid selle vahel, kuidas oleks võinud olla ja kuidas välja tuli, on suured. Mul on tegelikult kurb meel, et kõik jälle kuidagi käest libises. Võib-olla oleks pidanud väiksem koor olema, aga praegu sai peentest dissonantsidest ühtlane müra. Või siis ei olnud see teos niisugune, kuhu eestlase tume intoneerimine sobib. Igatahes, dopamiini asemel, mida muusikaga tegelemine peaks vallandama (ma loen parajasti üldhariduse huvides raamatut "This is your brain on music"), oleks nagu hoopis energia välja imetud. Raamatust sain ma teada, et inimesed mäletavad oma lemmiklaule enam-vähem õiges kõrguses, miks siis meil eile nii erinevad kontseptsioonid olid? Ja kontserdikorraldaja võiks ennast muidugi Tallinna Disharmooniaks ümber nimetada, sest nii palju segadust pole ammu nähtud. Aga eks minus räägib kontrollifriik, sest ma olen nüüdseks veendunud, et mingi kergekujulisem OCD vorm on mul ikka küljes ja ilmselt aastatega süveneb - praegu panen raamatuid poes sirgesse virna ja kohendan porivaipade tagurpidi pöördunud nurki, hiljem siis ilmselt suudan kunagi oma laua ka ära koristada.
Igatahes, nädalavahetuse ebakõlade järel võtsin täna hommikul poolteist tundi ilukirjanduse jaoks. Marta Karu oli natuke vale valik. Nüüd ma olen veel melanhoolsem kui enne. Kõik see naiseks olemine ja ilu ja vananemine ja nii edasi - nagu ma sellest siis niisama ei mõtleks. Ühest küljest on pimeda keskea saabumine muidugi kosutav - saab oma nähtamatust/silmapaistmatust sellega põhjendada. Teisest küljest, edaspidise elu kujundavad ju eelmised kogemused. Kui palju sulle vastu on naeratatud. Kui palju oled väikestest märkidest näinud, et jah, väga tore, et olemas oled. Mul on paratamatult tunne, et selle positiivse kogumise aeg on möödas.
Aga võib-olla on mul lihtsalt süsivesikuid vaja.