Tükk aega olen mõelnud, mis mind nende Baseli vanameeste juures, kes meie vastuvõtjaid teesklesid, kõige rohkem närvi ajas. Lõpuks olen jõudnud järeldusele, et lihtsalt see kahtlane tunne, et oleme langenud heategevuse ohvriks. Sest ka selline asi on võimalik, kui inimesi justnagu aidata, aga sealjuures ohkida ja teha nägu, kui raske see ikka on, niimoodi siis nüüd kontserte korraldada ja asendusbussi tellida ja üldse, sealjuures unustades, et oled ise kogu masinavärgi liikuma pannud juba kaks aastat tagasi. Ja absoluutselt varjamata, kui tüütu see kõik ikka on, ei hääletoonis, ei näoilmes, kohati isegi mitte sõnavalikus. Nujah, võib-olla võõrkeeles rääkimine oli viimase puhul ka üks võimalik põhjus, aga ikkagi. See pidev hapu näoilme, mis ütles, et ma ei viitsi teie pärast isegi viisakust teeselda, huvist rääkimata, kõneles rohkem kui tuhat sõna. Ja ega teise vanamehe huvi mängimine ka väga veenev ei olnud. See trikk on ju tuttav, et paned pea viltu, nagu mõtleksid kuuldava üle järele, tegelikult aga väldid nii lihtsalt pilkkontakti, millest selguks kohe, et juba uitavad mõtted kusagil oma asjade juures. Oh jah.
Aga muidu on fotode abil jälle mõned opakamad üksikasjad meenunud, mis ka pisut rõõmsamaid mälestusi pakuvad. (Mis sellest, et ühe pildi peal olen ma nagu kaks tilka vett Madeline Albrightiga, näol sellise kurvameelse buldogi ilme.) Näiteks üks prantsuskeelne kõne rahvapeo lõpupäeval, mille üldisest rõõmsast lobast hakkasid Simpsonite koera inimkõnele ärkamist meenutaval moel mu teadvusse jõudma mõned tuttavad sõnad. Ja koguni üks lause: La vache n'est pas une chanteuse. Mida sellega küll mõeldi, peale otsese empiirilise tõe, jäi jälle saladuseks. Ja see, et keset Baselit on Barfüsserplatz, mida familiaarselt võib ju tõesti Barfi'ks kutsuda, aga ometi tuleks takistada neid, kes oma toiduasutusele Barfi Wrap Corner nimeks panevad. Või jälle samas, miks ka mitte.
Reisi lingvistiliseks avastuseks jääb siiski see, et poola keeles ei tähenda Studio urody sugugi mingit värdjastuudiot, vaid ilusalongi. Vot urodõ.
Nädala raamat on aga Lukjanenko "Nochnoi dozor. Dnevnoi dozor. Sumeretshnõi dozor", täelik kvaliteetajaviitekirjandus. Esimest osa lugesin pühapäeval nii, et pidin endale vahepeal kasvatuslikke ülesandeid seadma: "Võta nüüd vaip tolmuimejaga üle, siis võid jälle natuke lugeda. Ja kui vanapaberi kokku paned ja alla viid, siis jälle natuke." Töönädala saabumine on mu indu pisut pidurdanud, aga võib-olla parem ongi, jätkub kauemaks.

I am too old for this shit.
Kas buss läks katki? Kas ta sai terveks? Kas Eestis on veel mõni bussifirma, mis julgeb meile oma sõidukit rentida? Ei, ei ja ilmselt mitte.
Aga muidu oli muidugi hüsteeriliselt lõbus. Tuli vaid imestada, millise leidlikkusega sisustasid kooriliikmed päevi 350 elanikuga Ballensis. Mina näiteks vaatasin lehmade kivist jooginõule toetudes, kuidas pilved värvivad mäeküljel metsa kord heledamaks, kord tumedamaks, ja kuidas lehmad söövad (pidevalt, kella kolisedes). Mingi hetk istusin ma näiteks ühe kuuri taga raudtee kõrval betoonblokil ja vaatasin Alpe. Kusagil seal oli Mont Blanc, mis sarnanevat valge pilvega. Võib-olla nägingi. Ühtegi rongi küll ei tulnud, nii et Ballensis poleks Lev Tolstoi "Anna Kareninat" kirjutada saanud või oleks lõpp tulnud ümber teha - nad pidasid piimakarja ja laulsid segakooris ja elasid kaua ja õnnelikult. Üritus iseenesest oli selline, et no nagu kui näiteks Aakre segakooril oleks 50. sünnipäev ja kokku koguneks kõik Valgamaa koorid ja kontserdid-peod toimuksid Aakrest natuke väljas plekk-kuuris, kus süüakse kõvasti sealiha ja juuakse isetehtud veini peale ja aeg-ajalt esinetakse üksteisele ja siis laupäeva õhtul esinevad eksootilised võõrad, kes enamasti kohalikust keelest midagi aru ei saa ja on ka muidu veidrad ja esitavad oma rahvariietes Rahmaninovi vesprite osi, siis mõistate ehk ise, et tulemus on täitsa uskumatult absurdihõnguline. Pluss elu turvalisim ööbimiskoht Biere'i linna pommivarjendis - 84 kohta kolmekordsetel naridel, rennid kraanidega pesemiseks ja silt ühe kapi peal "Avada ainult sõjaolukorras". Põhimõtteliselt oli see kõik aga täitsa lõbus ja Ballensi elanikud kenimad kohatud kohalikest, sest me ei saanud lihtsalt aru, mis nad rääkisid.
Ja edasi sõitsime Baselisse, kus öeldi, et Zürichisse te nüüd küll ei lähe, sest bussi teil ju pole ja meil pole ka ja üldse, palun öelge, kuidas te siit lahkuda kavatsete? Esimese võimaliku vahendiga, oli meil sellise sõbratervituse peale vastus kohe valmis. Aga kohe ei saanud, tuli määratud vabadusekaotus ära kanda. Huvitava töökorralduse tõttu õnnestus mul käia ainult ühes poes, et kohustuslik shokolaad ära tuua. Muidu aga aelesime niisama ümber, näiteks Baseli loomaaed oli väga tore, kui räusklevad lapsed välja arvata, keda oli kohale bussitatud nii Saksamaalt kui Prantsusmaalt, mis polnud ka raske, sest Baselis on kuulus Dreiländereck - kui ühest kohast vaadata, näeb kolme riiki korraga. Ei, Basel on muidu ilus linn. Anyway, lõpuks saime Saksamaalt bussi, mille ülisõbralik roosas särgis ja kuldketiga jugoslaavlasest juht tegi arvele kirjutades seitsmetähelises sõnas kaks viga (bezahlt asemel kirjutas becalt), mis tõi meid sealt kurjalt maalt ära sõbralikku Rostocki, täpsemalt selle linna sadamasse, kus võisime angaaris laeva oodata koos oma kolaga. Proovisin territooriumilt põgeneda ja sain kohe karistada, sest üle tänava joostes kaotasin taskust telefoni, pärast leidsin küll jälle üles, aga kahes mittetöötavas tükis. Siis öeldi meile, et pakid pange vööri, täpsemalt mingisse masinaruumi, sest kajutisse ei mahtuvat. Täiesti tuimalt nii tegimegi. Viga. Ventspilsis, kui tahtsime need sealt ära võtta, selgus, et ukse on kindlalt kinni parkinud rasked alused Tuulasse mineva tehnikaga. Nii ootasime laevas lihtsalt üle kolme tunni. Halastaja personal tõi meile teed, kohvi ja küpsist, pärast ka õlut ja kokakoolat, siis said varud otsa, aga pakke me ikka kätte ei saanud. Ventspilsist saime tulema kell kaks öösel, mis tundus kõigile äärmiselt sobiv aeg, et vaadata koori juubelikontserdi ja -peo videot. Ma ei tahtnud, aga midagi teha ka ei olnud. Tuli üle elada. Praegu olen ma siis nüüd ööpäevast vist kolm tundi maganud ja kurk on hirmus valus millegipärast.
Reisil õpitust tuleb igaveseks meelde jätta kahtlemata see, et a) kunagi ei ole kaasas piisavalt alkoholi, b) alati on kaasas liiga palju muid asju. Ühekordseks kasutuseks mõeldud kerged kilest rahvariided oleks näiteks väga tore leiutis.

Täna töötas ikka õige mitu kolleegi selle nimel, et minust massimõrvar saaks. Eriti üks. Mis mõttes "Kas ta tööl ka käib?" Käin küll, näiteks mul on päris mitu loengut nädalas. Ja lugupeetava korraldatud koolitust viisin läbi terve reedese päeva, teenisin osakonnale raha. Aga noh jah. Mis siis ikka. Hea meel kohe, et mõneks ajaks kaugemale saab, reis ju tulemas.
Aga mind teeb mõnevõrra murelikuks see, et sõidame kollektiiviga üle hulga aja kohta, kus ma ei saa ümbritsevast jutust mitte muhvigi aru. Ja see ei kehti ainult prantsuse keele, vaid ka saksa keele kohaliku variandi kohta. Mulle tõesti ei meeldi umbkeelne olla.
Bussis lugemiseks võtsin aga raamatukogust kaks 1200-leheküljelist raamatut ja ühe 700-leheküljelise. Arvake ära, mis. Käsitöö koha pealt pole veel otsustanud. Heegeldamine on tüütu, aga kudumi jaoks peab palju materjali kaasa vedama. Hea muidugi, et ma sepp ei ole. Või monumentaalmaalija.
Muidu olen graafikus vist. Tõlge valmis täpselt tähtajaks, homme saan ehk toimetustöö enne väljasõitu tehtud ja aruandes ei hakka luuletama, vaid vaikin kangelaslikult kolmel leheküljel, mille muutusteta internetist välja trükin. Kui oskan.
Jummal, kingitused kohalikele talupoegadele ju kah vaja vaadata.
Uimane ja väsinud, over and out.

Meie õppetoolis on komme, et kes kusagil väljamaal käib, toob sealt kohalikke magusasju (jah, Aavik, tahan ja kasutan liitsõna!). Täna oli Jerusalemmast meieni jõudnud karp, kus peal oli kiri (ainus meile arusaadav) "Sweet Temptations" ja pilt tsitrusviljadest. Maitsesin ja mõistsin, et sedapuhku on tegu glasuuritud viljakoortega. Päris head olid, aga kohe hakkas ka peas mõlkuma mõte, kuidas sionistide koosolekul tõusis Theodor Herzl püsti ja teatas: "Ükskord saab juudi riik! Seni sööme kas või apelsinikoori!" Nii läinudki.

Tõlkeraamatus on järg jõudnud lindilt üles kirjutatud jutuni ja üks vestluse osaline on šerpa. Tema panus dialoogi: "Yeah, so they're going to first - they're going to Rob Hall Sherpa going to pass first back, already making rope before other Sherpa. So the other group try to pass summit and South Summit to up, not gain, come back. And South Summit to after Neal and Anatoli fixing rope. I carry ropes up and last camp I give to Neal and Neal carry rope up."
Island küll, no mis ma teen sellise asjaga.

Einoh, tõe poolest, sitta kah!
Ainult öelge mulle, armsad jumalad, jumalused ja jumalasarnased nähtused, millega me tartlased selle küll oleme ära teeninud, et see kaheinimesefriikšõu just meie kodulinna endale vabaõhulavaks ja välipeldikuks on valinud? Ja kas on mingi võimalus, et nad jälle ära läheks?

Päeva positiivsele meeleolule (so far, so good) aitas kõvasti kaasa Tarmo Männard, kes luges Klassikaraadios Pilleriini poeskäigu loo nii ilusti ette, et jäin kohe kuulama. Pärast tulin kodunt jalgsi linna ja kordasin "Üks väikelauasai ja kolmsadagrammi koort!" nagu ullike, õnneks mitte valjusti. Või mine tea kah.
Kui Riia mäelt alla kõndisin, tuli mulle vastu 22 soome meest ühtse porukana, nagu uuseesti keeles öeldakse. Müstika. Kuhu nad küll läksid? Nurga baari? Inno ja Irja juurde?
Aga muidu on olukord selline, et suu laulab, süda muretseb. Süda muretseb põhiliselt seetõttu, et suu laulab juba rohkem, kui töö ja tervishoiu seisukohast hea on. Ja taas on ju ka see olukord käes, kus haltuura muutub tasapisi tülgastavaks, sest autor õiendab sõnaohtralt arveid teiste autoritega, ja see paneb mind suvalistel kellaaegadel vihaselt püsti tõusma ja linna mööda jalutama minema. Kui mu vanaonu teise infarkti sai ja invaliidsuspensionile jäi armastatud õlletehasest, vastas ta töö kohta küsijatele alati uljalt: "Mina töötan jalutusministeeriumis!" Paistab, et jätkan suguvõsa traditsioone. Keegi ju peab.

Võib öelda, et mul on tekkinud teoreetiline võimalus tanu alla saada. Ma ostsin endale nimelt uued rahvariided. Spontaanselt. Vaatasin, et näe, akna peal on, läksin sisse ja proovisin seelikut selga. Läks küll. Müüja ütles, et tal on lubatud ka alendust teha 1000 krooni. Mida see ka ei tähendaks. Igatahes on mul nüüd igasuguseid asju, käised, seelik, tanu, vöö ja põll, väidetavalt Kadrina fassong. Vanad sain omal ajal kammerkooris Marju Lepajõe käest enam-vähem ihusoojalt ja ma olen nendega nüüd juba 20 aastat koos veetnud ja nendest igas mõttes üle, välja ja eemale kasvanud. Aga tanu alla saamise võimalus on tõepoolest teoreetiline, sest mu pea paistab olevat suurem kui Kadrina keskmine.

Sõitsin täna üle hulga aja bussiga nr 9. Astusin sisse ja jahmusin: kogu bussi oli vallutanud pensionäride brigaad. Vähesed hambad karmilt kokku surutud, tuli otsustavate nägudega vanureid igas peatuses aina juurde. Üks noorem mees oli, aga tema oli pime. Noja siis bussijuht muidugi ka. Tahtsin tema juurde minna ja öelda: "Vaata, Einar, see ongi see metonüümia, pars pro toto, väike pildike Eesti tööjõuturust aastal 2006: üks oskustööline, üks lisaväärtust mittetootev kõrgharidusega spetsialist ja kümnete kaupa tüüpe, kellele meie sotsiaalmaks läheb." Purde peatuses situatsioon muutus, pime läks maha ja neli mutti tuli juurde, aga ka üks poisike. Hoia ennast, mu tulevane ratastoolilükkaja ja siibritühjendaja, mõtlesin hellalt ja läksin liigutatult järgmises peatuses maha, et ülejäänud distants jala läbida.

Ma olen ennast lolliks logelenud, sellal kui näiteks minu isa pani juba varase kartuli maha ja elektri sisse!