Sõitsin täna üle hulga aja bussiga nr 9. Astusin sisse ja jahmusin: kogu bussi oli vallutanud pensionäride brigaad. Vähesed hambad karmilt kokku surutud, tuli otsustavate nägudega vanureid igas peatuses aina juurde. Üks noorem mees oli, aga tema oli pime. Noja siis bussijuht muidugi ka. Tahtsin tema juurde minna ja öelda: "Vaata, Einar, see ongi see metonüümia, pars pro toto, väike pildike Eesti tööjõuturust aastal 2006: üks oskustööline, üks lisaväärtust mittetootev kõrgharidusega spetsialist ja kümnete kaupa tüüpe, kellele meie sotsiaalmaks läheb." Purde peatuses situatsioon muutus, pime läks maha ja neli mutti tuli juurde, aga ka üks poisike. Hoia ennast, mu tulevane ratastoolilükkaja ja siibritühjendaja, mõtlesin hellalt ja läksin liigutatult järgmises peatuses maha, et ülejäänud distants jala läbida.