Laupäeval kõndisin üle Sõpruse silla krematooriumi poole keelenaise hüvastijätule (HV tuhk koputab südamele: grammatik võid sa olla, stilist pead olema) ja märkasin, et joogifirmanimelise spordimaja taga pöetud murul päevitavad inimesed nägid välja nagu prisked vihmaussid. Oli tunne, et tahaks seda kohe kusagile jäädvustada. Miks, küsisin endalt. Tõdesin, et oli imelik kitsikusetunne: nii enam edasi ei saa ega taha. Ilmselt mängib kaasa ka see, et tutvusin elusa kirjanikuga, kelle kunagi hilisteismelisena olin iidoliks tõstnud - nii vaimukas, nii skeptiline, nii irooniline! Nägin aga nüüd, et see olek teda sugugi rõõmsamaks ei tee. See see häda vist ongi: kunagi ei saa oma tegutsemisega kõigi meele järele olla ja kui orienteerid end soodumuse poolest niikuinii alati kõige halvemat kuulda võtma, tekitad endale probleeme juurde, mitte ei lahenda neid teraapilise kirjutamise käigus.
Ma arvan, et jätan nüüd blogimise.
Jätan ukse suhtlemiseks lahti, olen FB-s ja Twitteris ja meiliaadressi polaarkaru at gmail com kaudu olemas.
Good night, and good luck.

Ma ei saa öelda, et mu kaks Moskvas-käiku oleks erinenud nagu öö ja päev, aga mingid sellised vastandused kuidagi tekivad. Eelmine kord oli november, päevad lühikesed ja sombused - hotelli ülemised korrused olid udu sees peidus. Visiit oli kiire, reede õhtul kohale, pühapäeva lõuna ajal minema. Palju asju tundusid kuidagi ebareaalsed, mul polnud mingeid plaane, lihtsalt kulgesin õhtuses Moskvas veidra kaardi abil, mille hotellist leidsin. Seekord oli rohkem aega, kirgas, kuidagi kõle päikesepaiste, ja mul oli kaasas DK Eyewitnessi raamat, et sihikindlalt vaatamisväärsustega tutvuda ja mitte aega niisama raisata. Liiga suurt abi sellest ei olnud: nii plaadipood kui inglise raamatute pood lihtsalt ei asunud sellel aadressil, mida raamat väitis. Selgus, et mulle selline metoodika lihtsalt ei sobi, pühapäeva lõunaks olid mul kohad ammendatud ja pidin aega veetma raamatu lugemisega, sest jalad olid väsinud. Kahjatsesin, et pole mõistlikku kaaslast, kellega kusagil kohvikus niisama aeleda ja lobiseda.
Aga järjekorras.

Sedapuhku oli Eesti Riik reedel õhtul lausa autoga Šeremetjevos vastas, kuna sama lennukiga saabus diplomaatiline post. Kui saatkonna autojuhil igav on, ei pea ta arvutimänge mängima vms, ta võib lihtsalt natuke liigelda jälle, kõike saab: kihutada, nõeluda, kaherealisele tänavale kolmanda rea moodustada jne. Aga väga ruttu saime kesklinna küll.

(Šeremetjevoga oli aga muidu nii, et minnes ei tahetud meid alla tulla lubada (mingi teine lennuk ei vabastanud maandumisrada), tulles ei saanud jälle üles, sest lennukis oli üks inimene rohkem kui maapealsete töötajate nimekirjas. Ohjah, vähemalt reisi algus ja lõpp kooskõlas, nagu korralikus narratiivis ikka.)

Eesti Riik oli otsustanud meid sedapuhku ka korra toita ja kogu aja katta, ööbisime saatkonna/konsulaadimajas. See oli mugav küll: kui linnast küllalt sai, võis koju Eestisse tulla õhtuks, vaikus, rahu, telekas räägib Andrus Vaarik, ainult wifit ei ole. Pidulikul õhtusöögil rääkis Eesti Riik madalal usaldust esilekutsuval häälel, kuidas on asjad Omskis (hästi, kuberner armastab seeni); meie sõime läikima hõõrutud lauahõbedaga ja noogutasime, tõstes aeg-ajalt viisakalt klaasi Kubanis valmistatud valge veiniga. Mul oli kange kiusatus öelda "Nu, za družbu!", aga sain pidama. Vahepeal kohendas Eesti Riik ka tuld kaminas, mul lõi automaatselt tiksuma "Tauno pildistab kaminapuid" ja oli nii põrgulikult kahju, et polnud kedagi, kellega seda toredat mõtet jagada, sest vasakul käel oli professor ja paremal ministeeriumi mees. Üleealine puberteetik on ikka nõme olla, aga nagu selgus, pole see ainult minu mure, ka professor kurtis järgmisel päeval, et varsti juba 50 kukub, aga individuatsioon ikka veel olemata. Ei osanud ka aidata.

Põhiürr, mille pärast kõik olid kohale toodud, toimus laupäeval. Publiku kohta tuleb öelda same old, same old, and another one of the same. Eakad akadeemikud olid minu arust täpselt samad, kes eelmine kord. Tublidest üliõpilastest üks oli end pidulikul puhul kaunistanud kuldse pitskleidi ja teine värske abikaasaga, kes ei saanud ilmselt mitte mädarõigastki aru, millest jutt käib. Kahtlemata postmodernistlikema ettekandega sai hakkama professor, kes laskis oma vana raadiosaadet arvutist ja näitas seinale võrdlemisi suvalisi slaide, mis kas jõudsid ette või jäid maha sellest, millest jutt käis. Igatahes, ebatavaline. Ma pean ta romaani ikka läbi lugema, alustasin ettekande ajal, ja oli haaravaid mõtteid.

Pärast einetasime eesti kollektiiviga itaalia restoranis, kus igal laual oli roheline õun ja palju tuhatoose. Sest: suitsetada tohib igal pool, kui vist mcdonald's välja arvata, ma sees ei käinud, aga miks seal muidu ukse ees kimuti.

Õhtuks olid võetud elukallid (või maitea, äkki tavahinnaga) ooperipiletid Nemirovitš-Dantšenko nimelisse teatrisse. Ma ju ei ole suurem ooperisõber, aga nagu ikka, oli igasuguseid muusikaväliseid asju, mida täheldada. Näiteks kummalist paari mõmrast ja tema abikaasast, kes sosistasid nii sageli ja kõvasti, et tekkis tahtmine küsida, ega muusikud neid äkki sega. "Boheemiga" on ju nii, et kui Mimi surm läheneb, aitab saal empaatiast köhimisega ilusti kaasa, aga veidra paari poolt hakkas kostma ka ninaga tati vedamise hääli. See vist ei kuulu tiisikuse kliinilisse pilti, aga miks ka mitte, ei saagi ju jääda kivistunud ettekujutuste juurde. Lavastus näitas selles osas teed, laval olid dresseeritud tuvid ja lapsed, Musette'il olid nii lühikesed kleidid, et kartsin "Basic Instincti" momenti, aga ta sai kõigega, kaasa arvatud auto katuselt alla ronimine, ilusti ja siivsalt hakkama.
Pärast etendust suundus kollektiiv tuldud teed tagasi, ma võtsin veel natuke jalutamist ette. Nii jäin ilma ühisest ööelust, seda varem ja virgemalt asusin aga pühapäeval ellu viima oma orienteerumisplaani. Punkt 1 selles oli Patriarhi tiigid. Mida oli mõnevõrra ootamatult üks ja seegi neljakandiline, selle taga oli aga Malaja Bronnaja nurgal niisugune maja (nr 44), otsas midagi III internatsionaali mälestusmärgi sarnast. Nagu selgub, on see ehitatud 2002, aga jessas mis küll on meistri peas, kes sihukese asja valmis joonistas. Selles majas saab 300 miljoni rubla eest korteri osta, kui peaks soov olema.

Edasi tõttasin otsima seda kohta, kus peaks olema Tretjakovi kogu uuemad teosed, aga maja välispilt ei äratanud usaldust, et lähemalt uurida, ja nii põrutasin sissekäigust mööda. Tagasi ei viitsinud ka jalutada, läksin hoopis edasi Zamoskvoretšje südamesse. Kusagil Moskva ümbruses avanesid külaelanikele ilmselt uued perspektiivid, sest maha oli lõigatud hektarite kaupa pajuvõsa, igal moskvitšil oli paar urbadega oksakest käes, millega kiriku poole rühiti või sealt õndsal ilmel tagasi tuldi. Astusin paari kohta sisse ka, ühes kohas teenistus käis ja klassikalisel venival toonil räägiti Laaazaarist, kes ju ka mitte päris surnd ei olnd; teises kohas oli kõik juba läbi ja karm mees korjas kokku ärapõlenud vahaküünlaotsi; kolmandas (kõigi kurvastajate lohutaja jumalaema ikooni nimelises) käis paras bisnes eestpalvesoovide kogumisega ja sobivaid ikoone tervitati maani kummarduste ja suudlustega. Millegipärast tuli meelde lause "Rahvas on tume, ebausu kütkes", aga see oli ju vale, usk on õigemast õigeim (võigemast võigeim) neil seal.

Kesklinnas jääb paratamatult mulje, et kuna igal pool aina saatkonnad ja pangad, tahaks kohalik elanikkond viisa taotleda, siis mõne panga puhtaks teha relva või kavaluse abil ja jalga lasta. Nagu selgus, jagab mu muljet Moscow Newsi (oooh, kooliaeg, sotsiokultuuriliste vestluste tunni põhilugemisvara) kolumnist: First it was the oligarchs. Then it was the turn of the opportunists, the liberals, the tall girls in high heels, the failed entrepreneurs and the students looking for broader horizons. Lately even corrupt officials are leaving Moscow behind them to stash their money and their souls safely away – anywhere but Russia.

Muuseumidest võtsin ette jõukohase suurusega ida rahvaste kunsti oma, kus vene keeles oli poliitkorrektselt Hiina (Tiibeti) kunsti osakond, inglise keeles lihtsalt Tiibeti oma. Veel oli seal imetore näitus Meiji ajastu jaapani stuudiofotodest, kus kohalikud olid igapäevategevusi tegemas, nagu kammimas, kirjakunsti õppimas ja seppuku't sooritamas. Kataloogi mõistagi ei olnud, hirmsasti oleks endale tahtnud küll. Ettekujutuse saate ehk sellelt saidilt.

Raha kulus nii palju, et ei taha sellest mõeldagi. Eks see oligi selline väljaastumine tegelikkusest jälle, ja tõesti, mõneks ajaks on sellest küll.

Ei jah, ei, peaks ikka koju jääma, kardinad ette ja telefoni seinast välja tõmbama. Kappides kuivaineid jätkub, alles eile leidsin karbikese tüüblitega, mis osutusid neljaviljakrõbuskiteks. Enne ei tohiks välja minna, kui on selge, mis ülesanded mis järjekorras peaks tehtud saama. Ühe töö, millest olin mälestusegi posttraumaatilise stressi tõttu maha surunud, tuletas meelde õppetoolis Helju Valsi nägemine, kes avas juba suu, nagu oleks tal mulle midagi öelda, mille peale tormasin peahoone keldrisse peitu. Või on see sokkelkorrus? Igatahes, ta on nüüd ilmselt veendunud, et ma olen kas väga ebaviisakas või lihtsalt imelik. Ma ise arvan, et imelik. Aga ma olen sama veendunud, et maailm töötab ikka vastu ka. Jäin hommikul bussist maha, sest see läks enne graafikujärgset aega minema, järgmine seevastu hilines ja liikus üldse tempos, nagu kõnniks ta ees luuakesega buda nunn ja pühiks igaks juhuks teelt kõik elava. Õnneks oli mul tunnitöö valmis mõeldud, kahjuks ei pannud ma enne väljatrükkimist ja paljundamist tähele, kui lollakalt ma olin pool rida järgmisele lehele jätnud. Liim sai otsa. Saapalukul murdus jublakas, millest seda kelku seal üles-alla veetakse. Viisataotluse sain sisse viidud, aga taipasin, et suure sõiduõhinaga ei tea ma veel täpselt, mida rääkida, mis eelmise korra juttu ei kordaks. Jälle asi juures, mille pärast muretseda. Ja nädala tipphetked, avatud ülikool ja naljapäev on ju alles ees!

I'm going slightly mad - täna on datakotis voolujuhtmeid kaks.

Mustikamahla ja kuuseokkaid on vist vaja, või midagi, mis jälle ellu ärataks. Ma pole ainus uimerdis, kolleeg pakkis reedel data nii kenasti kokku, et lisas sellele kaks läpakaga ühendamise kaablit ja läpaka juhtme; läpaka kotis oli kaks hiirt ja pikendusjuhe; kuna data voolujuhe jäi üle, oli ta selle ilusti kappi teisele riiulile tõstnud. Hea, et ära ei visanud, aga aeg on muidugi selline, et ega seda naljalt ei teegi.
Ise ma olin eelmisel nädalal täitsa teadlik, et on üks raamat, mida ma osta tahtsin. Poes ei mäletanud, misasi see oli. Reedel tuli õnneks Sirp ja ma jätsin arvustusele lisatud kaanepildi abil meelde, et see on ju "Jalutuskäigud Lotmaniga". Tänaseni suutsin ilusti meeles hoida ja tõingi poest koju ära toreda teose. Nentida tuleb, et elus Juri Mihhailovitši, st nii-öelda laivis, olen näinud ühe korra, kui ta käis kammerkoorile kaht Puškini luuletust selgitamas. Eesti filoloogiat oli täiesti võimalik ka nii õppida, et kuulus teadlane oli peahoone ümbruses nägemisvälja perifeerias küll olemas, aga ei osanud keegi ta loengutele kontvõõraks minna. Seda enam tuleb tänada tollast dirigenti, kes ei osanud aukartust tunda ja kutsus kõige suurema spetsialisti lihtsalt kohale pooleks tunniks. Mäletan, et mingis koorilaagris käis ka Vaino Vahing millestki psühhomisiganesest rääkimas, sest meil laulis üks ta noor kolleeg. Millest peangi kurbusega järeldama, et see koor, kuhu ma kunagi astusin, ja see, kust ma välja astusin, on kaks täiesti eri kollektiivi, ja mul on kahju, et ma ei tulnud ära juba varem, siis, kui mul oli esimest korda selline tunne, et olen võõras sellel elupeol.

Kevade on sala tulnud...
Tõesti, maskeering on eeskujulik. Kui ei teaks, ütleks, et puhastverd talv.
Vahepeal hakkas ju täitsa looma juba, käisin neljaba Haapsalus, seal oli küll libedaimad tänavad sel aastal kogetuist, aga päike paistis ja inimesed olid unisevõitu ehk pisut, aga üsna rõõmsad. Kahjuks ei suutnud ma und eriti ära võtta, teemal "Keeletoimetaja elu" lihtsalt pole seda intriigi ja saspensit (või mida see Remsu otsiski filmidest). Gümnaasiumis tundus olevat hea õhkkond, õpetajate toas naerdi laginal ja koridorides olid lapsed umbuskliku, kuid mitte vaenuliku näoga.
Nägudest rääkides. Inglastel on ütlus, et keegi pole just õlimaal. Ma käisin jälle ettevalmistamata näoga dokumendifotosid tegemas ja mina küll olen. Dorian Gray portree enne romaani lõppu, kui täpsem olla.
Kui kellelgi on rohkem aega ja teatrihuvi, siis uurige Jüri Järveti elulooraamatut. See on vägev teos, aga raamatukogus oli tahtjaid nagu murdu, pidin ruttu läbi käima ja tagasi viima. Tõesti, võimas raamat.

Eile jõudis minu pähe lõpuks arusaam, mida sisetunne oli ammu sosistanud. Ei ole minust hiina kirja ära õppijat. Ma võin laliseda küll, et kell on viis ja kolmkümmend minutit või palun pilet Shanghaisse, aga graafiline mälu puudub mul ikka täiega. Lisaks lendas eile tavapärase lahke majandusdoktorandi asemel peale informaatika oma. Ja siis pöörati Pekingi tsirkusekooli tempo peale. Hiinlane, informaatika, doktorant - you do the math. Or rather, he does, aga ma saan vist ka täitsa aru, miks väiksed hiina lapsed kergendatult ohkavad, kui matemaatika tund tuleb - ometi midagi lihtsat ja loogilist. Mul hakkas nutt peale tulema, kui mingil hetkel küsiti "Ja see täpp siin, mida see tähendab?" No minu pisaraid, ilmselgelt. (Pärast tundi lõugas poes tavapärase Elmari tantsuõhtu asemel Justin Timberlake "Cry me a river". Kahtlustan, et olen jälle oma "Truman show" staariks saanud.) Aga ei olnud pisar, oli hoopis miski, "mis pole teemant, aga on kallis kivi küll, millest keisritele asju valmistati, seda on mitut sorti". Tegu on krüptoloogia spetsialistiga, selgus hiljem guugeldades, sobivasti küll. Sihuke Alias graafikaliidesega käis siis tund aega. Läksin välja, hõlmad laiali, külma ei tundnud, sest sisemuses põles alandusleek. "Kolmevalitsus" originaalis jääb minust küll lugemata.