Kas mind oli eilsele üritusele vaja? Ei, ilmselt mitte.
Kas mulle oli eilset üritust vaja? Ei, ilmselt mitte.
Kuigi, kohtusin kursavenna Märdiga, kes suhtus kõigesse teatava britiliku jaheda skepsisega. Välja arvatud retooriline küsimus "Kes suudaks sellise keeleseaduse täitmist kontrollida?", millele ta vaikselt vastas "Stalin ehk ikka".

Tallinnas on ju nii, et igal pool, kuhu ka ei lähe, on mõni keskerakondlane. Meie kontserdil oli näiteks eile Mikk Saar. Kuna inimesi saalis oli üleüldse 30 ringis, täname teda tulemise eest ja õnnitleme hea maitse ilmnemise puhul (teostest rääkides, esitus... oli kah).
Ootasin ka kohtumist teise endeemilise liigi, reisisaatjate esindajaga, aga veel ei õnnestunud näha. Esmaspäeval ehk.

Ahsoo jah, homme, st 26. septembril kl 19 on jumalaheitemasinana tuntud metodisti kirikus (Tallinn, Eesti) Estonia mälestuskontsert, kus katsume jälle jõudu Panufniku "Westminsteri missaga". Kardan, et missa võidab.

Missugust suurepärast daami intervjueeriti saates "Mi"! Akustik, kes käib ja paugutab saalides püstolit ning pärast kommenteerib, et palju madalaid sagedusi jne. Tõelist spetsialisti on lihtsalt imetore näha.

Ei ole midagi toredat raporteerida. Klassikaline sügiskülmetus, eesootav ebameeldiv esmaspäevane üritus ja üks pikalt täitmata lubadus + ennaktempos tegelemine Clarksoni urisevate kolumnite raamatuga panevad tühja koha pealt "Oh for dog's sake" karjatama ja muidu külmaks jätnud inimeste vastu hõõguvat viha tundma. Ühtlasi ei ole nelja õppenädala jooksul vist veel kellegi silmis näinud seda mõistmisevälgatust, mis seni on mootori aidanud jälle jooksma lükata, kui rutiin (5 korda nädalas sama jutt, samade näidetega) paaki suhkrut on visanud. (Ma näen Clarksonit unes ka, nii et autometafoor on siinkohal meditsiiniliselt õigustatud. Ausalt, ma vaidlesin talle unes vastu, et on igati õigustatud James May fänn olla, sest see on "age-old English tradition of rooting for the underdog".)
Loetud raamatutest oli Faulksi "Engleby" täitsa hea, ootan tema uusikut, kuigi ei või iial teada, millal see meie maale jõuab, kui üldse.

Kui ärkasin, olin just unes näinud, et keegi ütles muinasjutuprintsessi kohta, kes oli konna suudelnud: "Eks ta lakkus jälle kärnkonna, sellest need hallutsinatsioonid, et nõiutud prints jne".
Mul kujunes peas terve stseen, kuidas mõni kaasaja printsess, Victoria või keegi neist Yorki hertsogi lastest, tuleb koju, konn peas nagu Maire Aunastel, ja patrab, et see on prints ja nad nüüd abielluvad, ja õukondlased pööritavad ta seljataga silmi ja ohkavad "Ei, eri kuradi doktor Dolittle ikka, räägib loomadega, see omavahel abiellumine peab ikka ära lõppema!"

Kihnu Virve kui vanima plaadimüügitabeli esinumbri (81 aasta vanuses) on troonilt tõuganud Vera Lynn (92). Tõsi, proua Lynn enam kontserte ei anna, nii et Virve on vingem.

Aastakümnetepikkuse kudumise tagajärjel ei ole mu nimetissõrmedelt enam võimalik kapillaarmustrit skaneerida, selgus täna KMAs. Tuleb välja, et edaspidi pean migratsiooniametnikele keskmist sõrme demonstreerima.
Muidu on nii läinud, et nädalavahetusel muudkui lugesin. Edward St Aubyn'i "Mother's Milk" võttis tükiks ajaks tummaks. Hea stiil, kurvapoolne sisu, vahepeal küll väga julm satiir, järelmaitse jääb mõru. Emad ja lapsed - kas siin siis tundlikke/tundelisi teemasid vähe on.
Varraku ajaviitekirjanduse kvaliteedikontroll vajab kas tõhustamist või sisseviimist. Kolmest Ann Grangeri raamatust kahes oli ogaraid tõlkevigu nagu leht lina asemel (surnukeha lebas laual valge lehe all) või lihtsalt võõritavaid valikuid nagu kastmepann, mis on sõnana täiesti võimalik, kuigi erakordselt läbipaistev tõlkelaen, aga no tee või tina, veider tundub, kui keegi nõusid kraani all loputab ja siis kastmepanni restile kuivama paneb. Kolmandas raamatus oli viimasele leheküljele aga igaks juhuks ka tagakaane tekst trükitud ehk siis fail, mis tõlkija-toimetaja käest tuli, tõsteti kõige täiega külgedele. Tegijal juhtub, nagu teame, aga samas, tark ei tõtta, eks ole.
Lõpetuseks tasumata ja ka mitte päris kommertsteadaanne: Tartu Ülikooli kammerkoor ootab uusi lauljaid katsetele kolmapäeviti kl 16 peahoone ruumis 022. Vt ka www.ut.ee/TYKK

Nädalavahetuse inimkatsed näitavad, et minu organismile on väikeses koguses täiesti vastuvõetavad kitsemamplid, lambaseenikud ja (võimalik, et) liivtatikud, kõnelemata kukeseentest, mis ma oma käega korjasin. Ärevust ja rõõmu oli kogu raha eest.

Kunagi oli ju lehes selline lugu, et viime kaerajaani Euroopasse? Ja et laul sai omal ajal alguse mingi piiluja pilkamisest? Igatahes on mul mõnda aega peas jõlkunud "Oh Peeping Tom, oh Peeping Tom, come out and see what's happenin'". Mis signaali see küll Euroopale saadab, ei tea.

Väike vinjett reisi(l)olekust.
Loomulikult resideerus Alain de Botton Heathrow’s. Seal, kus tabloidide teatel kõrgekontsalist Posh Spice’i kärutati ringi nagu vanurit ja kus kirjanik sai uurida, mis toimub deluxe lounge’ides (uue keeleseaduse sõpradele: luksuslesilates). Esimese Inglismaa lennuväljal niisiis. Tõsi on, et sellistes kohtades kirjutavad raamatud end põhimõtteliselt ise. Eriti kui sattuda sinna siis, kui piirid hakkavad läbi laskma, nii otseses kui kaudses mõttes.
Veerand üks öösel on Stanstedi laekunud vähemalt kuus lendu korraga, puhkuselt tulnud britid vinguvad sotto voce, meesterahvas mu selja taga kordab iga natukese aja tagant Hugh Granti legendaarseid alguslauseid filmist „Neli pulma ja matused“. (Ristsõnaharrastajatele: neli tähte paremale, esimene on f.) „Would you go over to the left for me please?“ nõuab ergavrohelise vestiga naisterahvas. Mis mõttes pean ma „tema jaoks“ vasakule astuma? Kas ta tunneb end juba sedavõrd süsteemi osana? Riik, see olen mina? Ja mis riik üldse? Letitöötajate nimesildid laseksid oletada, et United Kingdom of Great Britain and Northern Poland.
Neli tundi osalusvaatlust „Lennujaam öösel“, enne kui avati registreerimisletid ja pääses tõotatud teispoolsusesse, kus on toolid, pani muu hulgas mõtisklema, kas näiteks „Breakfast all day“ tähendabki seda, et selles tsoonis on igavene hommik. Või et kui mõnest ootamatust pühakust, kes karmile kivipõrandale magama heidab, jääks alles tema keha jälg, kas hakataks siis reisi õnnestumise nimel sinna annetusi tooma? Lendamine on ju ikkagi ohtlik ja kuigi me liikuvate lõhnakuuskedena turvameetmeid tutvustavate stjuardesside hoiatusi pealtnäha eirame, riivab siiski nii mõnigi pilk murelikult paiku, kust hapnikumask peaks välja kukkuma. Kas ma ikka ulatun selleni?
Metafüüsilisim vestlus toimus tegelikult siiski turvakontrollis. Seljakotti jäänud ja hommikul külmutuskapis täiesti korraliku kuubina mõjunud juust äratas kotiuurijas kahtlust. „Vaadake, see juust, see on nagu rohkem pehme,“ teatas ta, ärevad sõrmed pakki mudimas, nagu lootes leida detonaatorit või mõnd kuju, mis osava skulptori käes materjalist välja murda tahaks. Enam ei pidanud ma reipa kretiini ilmet, mis mul piiriületustel alati ees on, teesklema. „Ja vaadake, kui see on pehme, siis on see nagu rohkem vedelik, ma pean minema seda asja uurima,“ teatas turvatöötaja ja lahkus otsima mõnd tahkisefüüsika spetsialisti. Tagasi tulnud, selgus, et ei, aine olekutega täna siiski ei mängita. Aga teadmine jäi: piirid, need pole midagi püsivat.

Päeva pealkiri ja juhtlõik on täna muidugi Hendrik Allalt. Puhas The Onion ikka.

Titaanide heitlus: strippar Marco pureles taksikoeraga
Esmaspäeva hommikul kell kaheksa leidis Tartus Annelinnas aset liikidevaheline konflikt: võitlesid strippar Marco Tasane ja tundmatuks jääda sooviv taksikoer.

No mis toimub, ma küsin. Läksin ülikooli puhvetisse sööma ja sinna tuli hommikune telekokk (kikilipsu järgi tundsin ära). Tänane päev on ikka Terevisiooni eri.

"Nad ei käi ise koolis kah, nad saadavad sinna oma vendi," ütles Pipi.
Vend just ei olnud, aga keegi oli tõesti esimesse loengusse saatnud kellegi enda asemel.
Ei, põnev.

Ma vaatan üks kord elus Terevisiooni ja seal on ekraanil retsept, kõige peale on kirjutatud "Kalaleen". Hea küll, carapaccio ja oliivõli, no kes neid välismaa värke teab täpselt, aga leem võiks ju tuttav sõna olla?