Eelmine nädal oli ikka paras rämedik küll. Aga milleks on raskused loodud? Õpime vigadest ja kiidame häid eeskujusid.
A. Telegraph'i stiiliraamatus on rubriik "Banned words". Ma pean endale ka sellise tegema.
Üleüldiselt ei tohiks ma endale lubada sõnade "absolu-utselt" ja "päriselt-päriselt" kasutamist. Õppesituatsioonis tuleks millegagi asendada sõnad "opakas", "arutu" ja "ogar", eriti kui tegu diskursuseanalüüsiga. Keeleveebi tesaurus pakub "kilplaslik" ja "tölplaslik". Lisaksin veel subnormaalse, intellektuaalselt huvipakkuva ja kognitiivselt väheveenva.
B. A propos, kognitiivsus. Leidsin riiulist vallatult rohe-pruunitriibulise kaanega raamatu "Intsidendid, situatsioonid ja juhtimismängud". Aasta siis oli 1976. (Stambipolitsei hoiatab: olgu see viimane kord.) Mõistagi olid siis teised ajad, aga teepeeiis (tehnikaülikool, eksole) õpetati ometi juhtimist. Ja jumala moodsate meetoditega, Drucker kõik kirjanduse loetelus ja puha! Tõsi, võttis aega, enne kui ma aru sain, et kolmikus "tehniline oskus, suhtlemisoskus ja üldkujutuslik oskus" tähendab viimane ilmselt siiski kognitiivseid oskusi. Juba natuke varem olin taibanud, et intsidendianalüüs on pigem juhtumianalüüs. Aga liigutusest ohkama võttis mind lause "Mahukamates juhtimismängudes on peaaegu eranditult kasutusel dünaamiline plaanimine ja arvutused teeb raal". Uudis- ja unarsõnad ellu! Ja no intsidendid on muidugi ka toredad: "Juba pikemat aega Te arvate oma osakonna inimesi hästi tundvat ning äkki saate teada, et üks Teie juhtivatest inseneridest on usklik. Kuidas suhtute säärasesse tõika ja kuidas tegutsete?" või "Kaks töölist on tsehhis viina joonud. Üks neist lõhkus purjuspäi tööpingi. Teine aitas esimesel pinki parandada ja sai vigastada. Kuidas tegutseksite tsehhijuhataja või meistri kohal?". Väga eluline. Loodan, et ka praegu niimoodi juhte õpetatakse, ja miks ei peaks, sest autor on EBSi asutaja Madis Habakuk.
C. Bill Bailey on kõigepealt muidugi ühemehejaburteelaudkond, aga ka silmatorkavalt tubli instrumentalist. Eriti pianismipõhine koomika on mulle tema lühikeseks jäänud soolosaatesarjas paljugi rõõmustavat pakkunud. (Vaadake, ma oskan küll teistmoodi ka kirjutada.)
D. See raamat on täitsa uskumatult põnev. Ma tahan järgmist ka.
E. Creppis on kokk, kes oskab liha praadida. (Aasta litootes.)

Žanri kriis, raisk, ja veel milline. Eelseisva koosoleku ja toimetamistööga on emondus minus juba niigi jõudnud teatava plahvatusohtliku tasemeni, kus saab pöörata nii hüsteeriliselt rõõmsaks absurdsete situatsioonide üle kui ka lihtsalt pool päeva soiguda "Kuhu inimkond küll jõudnud on?". Toon näite elust. Bussis on ema ja tütar, lapsel on näpuvahel Bambi värvimisraamat, mida ema kommenteerib "Näe, kitseke jäi kinni, aga jänku on tema sõber, tema aitab. Sõbrad ikka aitavad". Nüüh, jah. Siis tõusevad püsti, et välja minna, aga üks daam on ees. Mille peale lapsevanem lihtsalt müksab teda selga ja teatab: "Halloo, äkki nagu kaoks eest ära". Välja nad muidugi saavad ja tormavad käsikäes edasi, näod karmid ja otsustavad. Elu on ju võitlus.
Mina tahaks praegu lahinguväljalt ära, vähemalt kuni ma aru saan, mis ma teen ja miks seda kõike vaja on. Liiga autopiloodiga olen toimetanud ja väikesi signaale mitte tähele pannud või neile reageerimise edasi lükanud. Igatahes, mõttetu mehe tunne on.

Kust pagan on pärit võrdlus, et kollase ja valge ajakirjanduse vahet on kõige paremini võimalik selgitada, kui lume peale urineerida?? See peab olema eesti või soome algupära, sest muudes keeltes on ju teised omadussõnad seal kollase asemel.

Ei tea, mida lihavõttevana mulle küll sel aastal toob... Kas teil on salmid peas muidu juba?

Bussiaknast jäid silma Iizi e-kindlustuse reklaamid. Mul tuli kohe Easy E meelde. Assotsiatsioon aidsi surnud LA gängstaga - kas geniaalne turundusvõte või juhuslik õnnestumine?

Loen jälle e-keele olümpiaadi töid ja leian ikka lõbusamaid detaile. Üks laps on reidisõpradelt küsinud, miks neil sellised nimed on. Reaper24 kohta teatab ta järgmist: "Talle meeldivad teraviljakombainid ja ta ükskord vaatas neid 24 tundi." Ausalt, maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.

1. Lossi tänava õppehoones on ruumi 404 kõrvale imetore silt tekkinud: "Uuema aja õppejõud"(Toimetaja märkus: ikka "Uusima aja õppejõud". Mälu ei ulatu enam ühest majast teisegi, mis siis pikematest vahemikest rääkida.)
2. Aitäh vastajatele, äkki ma saan kunagi ka kuidagi aidata.
3. Ähh, ilm on nii ilus, et ma olen leebe ja naerunäoline. Ise ka ei suuda uskuda.

Partisan? Siss? Ma ei saa sellest kohast kuidagi edasi. Ilukirjanik kirjeldab punaste rongi 1919. aastal ja üks haavatud mees seal vahib möödujad "...with the particular beady attentiveness of the wounded irregular".
And for sth completely different, Gaimani "American Gods" on mõneks ajaks võrgus tasuta lugemiseks üleval.

Toimetaja minus küsib kollektiivselt ajult (ma ei oska ega julge kah kellelegi otse kirjutada).
Ega sellist sõna nagu 'irregulaarväelane' ei ole vist ikka olemas? Kas see võiks olla tõlgitud kui vabatahtlik?

Ma olen pikemat aega Briti ajakirjanduse jälgija olnud ja täheldanud eelkõige tabloidides, aga ka päris kõvade lehtede (kui ehk Guardian välja arvata) kommentaarides teatavat maailmalõpumeeleolu, et valgetel inimestel, eriti töölisklassil pole seal enam elu ega midagi. Ja nüüd on see allhoovus pinnale tulnud, BBC 2s on terve hooaeg tulemas: The White Season. Mis mind mõnevõrra muidugi lõbustab, on see, et valgetele inimestele paistavad ohuks olevat ka poolakad. Albioni elanikele oleme ühed murjanid kõik, niipalju siis Euroopa ühiskodust.
Värvi küsimus oli päevakorral ka mu viimase aja meelelahutuspaigas, kus enamasti kirjeldatakse, mis häält teeb sülg klaviatuurile tilkudes, kui Clive Oweni pilt on üles riputatud, aga teinekord arutatakse ka tõsisemaid teemasid. Sedapuhku selgus, et järjekordne koledate mälestuste köide (sedapuhku kuidas valge tšikk gängbängerite seas elas ja töötas, nii-öelda), osutus puhtaks ilukirjanduseks. Põlglikult ütlesid pruunid ja mustad kommentaatorid, et tegu on White Woman Syndrome'iga, ehk siis iga kogemus osutub tähendusrikkaks, kui sellest kirjutab valge naine. Ja tütarlapsed, kes enne on nagu üks naine (sest see on väga sooteadlik kogukond) bitšinud nõmedate meeste ja neile kaasajooksikute kallal, kostitavad nüüd üksteist heledate laksudega, sest mõned asjad on pühad, kas teate. Ja seal me jälle oleme. Bioloogilised üksikasjad, värv ja sugu. Kuidas ka ei üritaks neist üle olla, teised on teised ja meie oleme meie ja meist ei saa kunagi teisi ja teised ei saa meiks.

Ma polnud varem Maxima tarbekaubariiulite vahele roninud, aga tuleb jälle välja, et asjata. Ma ei tea, kas see on igal pool nii, aga Tartus on näiteks kokku pandud imikutoit ja kondoomid. Võiks ju arvata, et kui üks on, ei teki teise järele erilist vajadust. Või siis muidugi teisipidi, mine tea. Kujutlegem vaevatud vanemat (ükskõik kummast soost), kes hüpitab peos kõrvitsapüree purki ja näeb seda juba vaimusilmas ühtlase kihina laual, laes ja prillidel, ohkab, paneb purgid korvi ja lisab sinna midagi, mis on "ribbed for her pleasure", või kuidas see oligi, ja pisut rohkem alkoholi, kui tal alguses plaanis oli. Ei iial enam.
Täna, kui mul jalutamiseks ja mõtete mõlgutamiseks rohkem aega oli, arendasin aga välja seltskonnamängu. Alustatakse paaride loosimisest ja lähtepunkt ongi seesama riiul.
a) Kui mõlemad vaatavad igatsevalt imikutoidu poole, palju õnne. Olete mängus edasi, aga teie ostud on edaspidi piiratud, esialgu jäätise ja marineeritud kurkide ja pesapunumistarvikute ja raamatutega laadist "Kui kahest saab üks ja siis kolm", hiljem lasteriiete ja värvipliiatsite ja muu sellisega. Kõike ülejäänut võite osta vaid perepakendis ja mitte mingil juhul ei tohi te milleski jääda eriarvamusele. (Selle peale oleks tulnud varem mõelda.)
b)Kui paarilised vaatavad eri asju, siis pole muud kui tagasi algusse.
c) Kui paarilised valivad üksmeelselt kondoomid, liikuge edasi loomatoidu riiuli juurde. Kas kass või koer? Kui kumbki valib erineva, liikuge tagasi algusse. Kui olete mõlemad näiteks kassiinimesed, no siis on pood teie mängumaa. Kas õlu või vein? Muna või kana? Liha või kala? Kui ei kala ega liha, siis kas rasvatu jogurt või tavaline? Sai või leib? Just või Kroonika?
Võitjat selles mängus ei ole.

Ma ei olnud enne ka just hiilgavas tujus, aga õnnetuseks sattusin vanasse kohvikusse siis, kui leti ette jõudis vabariigi esieetiku abikaasa, kes teatas sissejuhatuseks teenindajale: "Ma ei saa aru, miks teil nii kohutav köök on. Liha paksus jahukastmes..." ja nii edasi ja nii edasi, kuidas kõik on ikka ära rikutud, sest jahu ja liha ei käi ju kokku, toitumisspetsialistid peaks seda teadma. Antropoloogilise lingvistika eriteadlane ilmselt jälgib inimesi uurimisobjektidest sobivalt teaduslikult võõrandudes, aga no kurat, mingid kombed võiks ikka olla, kas või kunstlikult külge harjutatud, kui seda tunnet loomulikult ei suuda esile kutsuda, et teised on ka tõesti, jah, inimesed.

Ma ei saa öelda, et mulle see tendents meeldiks, et sitt on hakanud ületama (uudis)künnist.
Koera väljaheited määrisid riigilipu
Ärapanijad julgustasid kakaga rääkima
Muinasjutt minu uudishimulikust kakast
sarisittuja
Telligem assenisaator.