Aga häid pühi ometi!
Täna pole lasnakal huvitaval kombel isegi saluuti näha olnud, eile küll paugutati Jeesuse sünni puhul kõvasti nii Moskva kui Eesti aja järgi.
Meil jätkusid katsetused teemal riis kalaga. Jaapani viski ei ole teab mis maitseelamus. Silmusushi oli täitsa huvitav. Ka isemarineeritud ingver töötas täiest jõust. Eile poest toodud ja sümboolse soolakihiga kaetud toore lõhe puhul on mul aga kerge kartus, et kogemuse "Japanese Food" asemel loome pigem kogemust "Japanese Food Poisoning". Eks näis. Kiiret ju pole kuhugi. Puhastume sisemiselt ja välimiselt.

Koduvana oli jaapani inimestelt kingi saanud. Silt oli jälle imearmas:
Salt with horseradish
This is one of Japanese seasoning
Please use this instead of salt and enjoy special feeling through nose.
***
Igal aastal, kui meie mureks on lasnakale tuua Puu, Mille Nime Ei Tohi Enne Nimetada, Kui Ta Majas On, Sest Muidu Algab Paanika, on kaks põnevat elementi enne quest'i (NB! Sama pealkirjaga on ka Akunini teos, mida loen): a) kas saame ikka üldse mõne vähem niru taime, mis ka siiski kuusk on (üks aasta oli nulg, mida meile veel kaua meelde tuletati), b) kes meile selle sel aastal müüb. Eelmine aasta oli talumees pisikese tütrega, kes autokabiinis kügeles, sedakorda dancehall'i DJ, kellest lahkumise dialoog kõlas umbes "Respect!" - "Peace!" - "One love!" Ainult Lasnamäel, lapsed, ainult Lasnamäel, kui parafraseerida ühe NY kõmureporteri lauset "Only in New York, kids, only in New York".

Aga veel parem kui vene kirjandusest mõelda on seda lugeda. Tõin poest ära uue Akunini ja tüki Pelevinitki.

Tegin endale jõuga kaks päeva tööde parandamisest ja muust vabaks, kudusin tädi õlasalli valmis, lugesin kolm krimkat läbi, ja nagu teine inimene kohe! Mitte küll oluliselt arukam, aga noh, vähemalt selgema silmavaatega.
Vahel on meil mure olnud, et mis oleks see kudumisega võrreldav, millega B-san samamoodi pingeid lõdvendada saaks. Ja leidsime! Kellele hapu riis pooltoore kalaga, kellele lõbu kogu pühapäevaks.
Sushi, niisiis.
Noh, tegelikult oli ka laupäeva õhtupoolik kulinaarse eksperimendiga kaetud, aga kui lambaliha toatemperatuuril (okei, toatemperatuur siis ilmselt Bagdadi suve mõistes, aga ikkagi) ahju jätta, ei ole suurt muud teha, kui iga tunni tagant tükike lõigata, mäluda ja nentida, et toorevõitu. Enne olime niikuinii juba ohtlikult elanud, sest jalutuskäiguga Siriuse burksiputkani jõudnud, alustas B-san ettevaatlikult: "Ma olen mõelnud, et mida nad siin niimoodi kogu aeg tunglevad..." ja mina ütlesin kiiresti: "Jah." Kapsa-porgandisalatiga gurmeetoiduga veel riskima ei hakanud, aga juustuka konsumeerisime käigu pealt ennast kõrvetamata ja täislödistamata ära. Sõja aeg, miks mitte.
Sunnuntaiaskartelu, nagu B-san oma tegevust ise nimetas, oli aga kõvasti komplitseeritum. Niigi võtsime ju väga ülbelt ette, sest kunagi Ylest nähtud dokk pajatas sushikokast, kes esimesed kolm aastat õpipoisina ainult nõusid pesi, neljandal aastal lubati kala ka puutuda. Meie lugesime riisipaki pealt, et leota, keeda, maitsesta ja rulli, ja vastavalt ka tegutsesime. Alles hiljem tuli meelde, et "Area man checks internet" (The Onioni legendaarne uudisepealkiri), kuidas võiks. Kõik snoobid, kes küsivad, et jääh, aga kas oli riisiäädikas, bambusematt, wasabi ja kas serveeriti keta pealt, no peaaegu. Pealegi, traditsioonid säilivad ikka mõõduka uuenduse abil, nagu hiljem nähtud Iron Chef Sushi Battle tõestas.
Aga täna on juba uus päev ja uus mõtiskeluaine. Kunagi võrdlesin e/Eesti erakondi temperamenditüüpidega, täna turgatas pähe, et dääm, Keskerakond on ikka puhas Dostojevski ju. (Mitte selles mõttes, et erakonna esimees on idi... mängur, vaid et seal on nagu kogu aeg mingi alandatud ja solvatud olek, vastased aga peavad neid sortsideks ja viimasel ajal on kuritöö ja karistuse teema ka pidevalt üleval.) Hakkasin siis vene kirjandusest muid analooge otsima. Rahvaliit - Gogol. Surnud hinged, paanika maakonnalinnades, kui revident tuleb, jne. Rohelised - Tolstoi. Elame loodusega kooskõlas, tarbime vähe ja raudtee on iseäralikult armas muu transpordiga võrreldes.
Selle koha peal sai jalutuskäik otsa. Eks ma koju kakerdades (Buena Vista Social Clubi saatel, mille lõpuks legaalselt mp3-dena sain) mõtlen edasi.

Füür on aasta sõna võistlusel muidugi kõva spurdi teinud. Päritolu taga ajades suurt targemaks ei saanud, jõudsin detektoristide foorumi kaudu (jajah, nad ju otsivad raha ja varandust) välja vikipeediani, kust selgub, et fyrk on siis sama mis inglise keeles 'peanuts' - tühine summake.
Otsinguteedel (oletasin Hesa kõnekeele ehk stadin slangi algupära) sain teada, et Kivi "Seitse venda" on stadin slangi tõlgitud: "Seittemän broidii". Kliffaa.

Hea on majandusvajutisega põhjendada, miks ma jälle lõnga ostmas käisin - isetehtud kingid on ju nii toredad, samas ka kokkuhoidlikkuse märk! Selge, jõuludeks saavad kõik naissugulased minult mohäärsalli. Juubilar saab sünnipäevaks ka salli, aga suurema.
Ma ikka ei tea, mis sõltuvust niimoodi veel välja vabandada saaks - joomist sellega, et riigil on aktsiisi vaja koguda?
Vähe sellest, ma ostsin ka värvipliiatsid, et mustreid joonistama hakata.

Ei, iseenesest on kamuflaažkujundusega kuuseehted ju tore mõte, aga kas seal ei peaks rohkem okkamustrit olema?
Vaadake ka muud kama, mida jõulise väljendusviisiga Lebedevi stuudios on välja mõeldud ja ingeinnaga müüakse. Või vaadake, kus ta käinud on ja mida näinud.

Gustavi-galad läksid nagu läksid. Kuna ERR mõlemat salvestas, osutusid teleinimeste huvid tähtsamaks kõigest muust. Eile vaatasin, kuidas siis Tartu kontsert telekast paistab, ja jõudsin järeldusele, et tegu oli katsega ühendada eesti koorimuusika klassikaga ka eesti kirjandusklassikat. Nii palju, kui ma vaadata jõudsin (enne kui liikuva pildi tõttu pea ringi käima hakkas), paistis kontseptsioon olevat pärit miniatuurist "Kärbes, prussakas ja ämblik", eelkõige siis kärbse perspektiivist: uiiii, lendan! oi, lühter! aga ilus, vaatan veel! ja tagasi üles! ja vasakule! oh, tuulehoog viib kaasa! jälle lühter! nüüd teen väikse kiirenduse üle peade! jne. Järgmisel korral ootaksin "Popi ja Huhuu" versiooni, kus üks kaamera on koera ja teine ahvi küljes. Ma saan aru, et ERRi töötajad võivad nüüd pahandada, et näh, enne õiendasite, et pilt puha seisab ja vasakul nurgas on üks hall vanamees, kes räägib, aga ausalt, pidage hoogu. Koorikontserti vaatavad telekast niikuinii tohletanud vana kooli inimesed, ei neid pole vaja MTV-põlvkonnaks vägisi ümber teha.

Mul endal pole midagi öelda, aga kes ajakirjanikuks tahab saada, lugege, kuidas peab.
Esmaspäevane lisa: ma ei tea, miks linki näha ei olnud.

Okei, see rada7 tüüp, kes oma arust hea nalja tegi - palju õnne, oled-oled eesti Russell Brand ja kes iganes.
Aga kõik need, kes pihku .. ee.. itsitades seda kampaaniaks kujundavad, teile soovitan väikest ümberraamistamisharjutust. Kujutage nüüd ette, et kultuuriministriks oleks näiteks hoopis teie ema. Head jätku, või mida sel puhul soovitaksegi?
Tõsiselt rääkides. Kuidas kurat saab - ma oletan, et lugenud ja muidu kultuurihuviline inimene - 21. sajandil ise ka tunnistada, et näh, meesterahva puhul poleks see mõte pähe tulnudki, aga keskealine naine on küll (jõu)kohane saak. Ja tublid noored naised, kes takka kiidavad, et ega jah, tädil ju muud polekski vaja kui bandet toyboy'sid vms.
Ei ole rokenroll, ei ole.

Ega praegu kusagil mingi kalendri järgi uus aasta ei ole tulnud? Tavaliselt tabab toitumise ümberkorraldamise tuhin B-sani ju ikka pärast suuremat hapukapsa ja piparkoogi hooaega, aga sel aastal on kõik teisiti. Ma muidugi oletan, et oma jälje jättis kohtumine doktor Karuga, kes jämedajooneliste illustratsioonide ja moodsa tehnika abil selgitas talle, kuidas veri voolab ja süda lööb. Igatahes on meil nüüd majas pulsikell ja ootamatult on selgunud, et mina polegi leibkonna koolibri, vaid pulsisageduse poolest pigem nagu troll vms kamakas, vähemalt puhkeseisundis. See oli tõesti üllatav, sest üldiselt viskab mul juba näiteks ootamatult heliseva uksekella peale pedaali põhja ja kõrv, mis rohkem ukse poole on, kangestub ärevusest.
Aga jah, oled see, mida sööd, ja lehmaks võib mind nimetada nüüd maksimum korra nädalas, pisut sagedamini ehk kanaks, aga enamasti ootab meid ees rõõmus ja pingevaba vegetable state. Uutest arengutest rõõmustab mind eriti see, et leib tohib jälle legaalselt üle ukseläve astuda. Kohvi tarbimist vähendasime sellega, et eelmine presskann läks katki ja uue ostsime lihtsalt väiksema. Siiski oli natuke imelik eile poes vaadata, kuidas ostukorvi põhi kattus pähkli- ja seemnepõhise valikuga, nagu asutaksime arengupeetusega oravate turvakodu.
Muidu oli märkimisväärseim elujuhtum see, et mulle kirjutas nimekaim kaugest Californiast, kes lihtsalt leidis lõpuks Facebook'ist kellegi omanimelise ja arvas, et oleks tore justnagu endale kirjutada. Ta küll oletas guugeldamise järel, et ma olen peotantsija ja nanotehnoloogia spetsialist, aga leppis ka teadmisega, et olen põhimõtteliselt elukutseline lugeja, kirjutaja ja rääkija. Tema ise on näitleja ja laulja.

Nädalavahetuseks otsustasin diskursuse glamuuri vastu vahetada. Ostsin Helen Mirreni raamatu, mis lõpuks RaRa poodi jõudis (peangi vist klienditruuduse Apollolt sellele üle kandma), ja vaatasin tükk aega pilte, lugeda seal suurt midagi pole. Siis imetlesin üsna mitut kleiti, mis soome daamid iseseisvuspäeva vastuvõtu puhul olid valmistada lasknud või ostnud, ja tervitasin naabrite pidupäeva sümboolse karjala piruka ja klaasikese murakalikööriga. Hyvää itsenäisyyspäivää teilegi.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil, kus ühel esinejal laul täiega aia taha läks, ja veel kolmapäeval tabasin end sellelt, et peas alustas keegi jälle "Veeeeeeel anna andeks mulle seeeeee", et kogemust uue ja õige versiooniga üle kirjutada. Kolmapäeval oli kooriproov ja nüüd on peas põimik Ernesaksa hittidest.
Muidu olen 70 tööd ära parandanud ja umbes samapalju on veel.
Raamatute lugemiseks silmi ei jätku. Õnneks saan enam-vähem pimesi kududa.
Päeva elu-uudis on see, et Terry Wogan ei kommenteeri enam eurovisiooni. Sobivalt camp asendaja on õnneks leitud: Graham Norton.