Tegin endale jõuga kaks päeva tööde parandamisest ja muust vabaks, kudusin tädi õlasalli valmis, lugesin kolm krimkat läbi, ja nagu teine inimene kohe! Mitte küll oluliselt arukam, aga noh, vähemalt selgema silmavaatega.
Vahel on meil mure olnud, et mis oleks see kudumisega võrreldav, millega B-san samamoodi pingeid lõdvendada saaks. Ja leidsime! Kellele hapu riis pooltoore kalaga, kellele lõbu kogu pühapäevaks.
Sushi, niisiis.
Noh, tegelikult oli ka laupäeva õhtupoolik kulinaarse eksperimendiga kaetud, aga kui lambaliha toatemperatuuril (okei, toatemperatuur siis ilmselt Bagdadi suve mõistes, aga ikkagi) ahju jätta, ei ole suurt muud teha, kui iga tunni tagant tükike lõigata, mäluda ja nentida, et toorevõitu. Enne olime niikuinii juba ohtlikult elanud, sest jalutuskäiguga Siriuse burksiputkani jõudnud, alustas B-san ettevaatlikult: "Ma olen mõelnud, et mida nad siin niimoodi kogu aeg tunglevad..." ja mina ütlesin kiiresti: "Jah." Kapsa-porgandisalatiga gurmeetoiduga veel riskima ei hakanud, aga juustuka konsumeerisime käigu pealt ennast kõrvetamata ja täislödistamata ära. Sõja aeg, miks mitte.
Sunnuntaiaskartelu, nagu B-san oma tegevust ise nimetas, oli aga kõvasti komplitseeritum. Niigi võtsime ju väga ülbelt ette, sest kunagi Ylest nähtud dokk pajatas sushikokast, kes esimesed kolm aastat õpipoisina ainult nõusid pesi, neljandal aastal lubati kala ka puutuda. Meie lugesime riisipaki pealt, et leota, keeda, maitsesta ja rulli, ja vastavalt ka tegutsesime. Alles hiljem tuli meelde, et "Area man checks internet" (The Onioni legendaarne uudisepealkiri), kuidas võiks. Kõik snoobid, kes küsivad, et jääh, aga kas oli riisiäädikas, bambusematt, wasabi ja kas serveeriti keta pealt, no peaaegu. Pealegi, traditsioonid säilivad ikka mõõduka uuenduse abil, nagu hiljem nähtud Iron Chef Sushi Battle tõestas.
Aga täna on juba uus päev ja uus mõtiskeluaine. Kunagi võrdlesin e/Eesti erakondi temperamenditüüpidega, täna turgatas pähe, et dääm, Keskerakond on ikka puhas Dostojevski ju. (Mitte selles mõttes, et erakonna esimees on idi... mängur, vaid et seal on nagu kogu aeg mingi alandatud ja solvatud olek, vastased aga peavad neid sortsideks ja viimasel ajal on kuritöö ja karistuse teema ka pidevalt üleval.) Hakkasin siis vene kirjandusest muid analooge otsima. Rahvaliit - Gogol. Surnud hinged, paanika maakonnalinnades, kui revident tuleb, jne. Rohelised - Tolstoi. Elame loodusega kooskõlas, tarbime vähe ja raudtee on iseäralikult armas muu transpordiga võrreldes.
Selle koha peal sai jalutuskäik otsa. Eks ma koju kakerdades (Buena Vista Social Clubi saatel, mille lõpuks legaalselt mp3-dena sain) mõtlen edasi.