Ega praegu kusagil mingi kalendri järgi uus aasta ei ole tulnud? Tavaliselt tabab toitumise ümberkorraldamise tuhin B-sani ju ikka pärast suuremat hapukapsa ja piparkoogi hooaega, aga sel aastal on kõik teisiti. Ma muidugi oletan, et oma jälje jättis kohtumine doktor Karuga, kes jämedajooneliste illustratsioonide ja moodsa tehnika abil selgitas talle, kuidas veri voolab ja süda lööb. Igatahes on meil nüüd majas pulsikell ja ootamatult on selgunud, et mina polegi leibkonna koolibri, vaid pulsisageduse poolest pigem nagu troll vms kamakas, vähemalt puhkeseisundis. See oli tõesti üllatav, sest üldiselt viskab mul juba näiteks ootamatult heliseva uksekella peale pedaali põhja ja kõrv, mis rohkem ukse poole on, kangestub ärevusest.
Aga jah, oled see, mida sööd, ja lehmaks võib mind nimetada nüüd maksimum korra nädalas, pisut sagedamini ehk kanaks, aga enamasti ootab meid ees rõõmus ja pingevaba vegetable state. Uutest arengutest rõõmustab mind eriti see, et leib tohib jälle legaalselt üle ukseläve astuda. Kohvi tarbimist vähendasime sellega, et eelmine presskann läks katki ja uue ostsime lihtsalt väiksema. Siiski oli natuke imelik eile poes vaadata, kuidas ostukorvi põhi kattus pähkli- ja seemnepõhise valikuga, nagu asutaksime arengupeetusega oravate turvakodu.
Muidu oli märkimisväärseim elujuhtum see, et mulle kirjutas nimekaim kaugest Californiast, kes lihtsalt leidis lõpuks Facebook'ist kellegi omanimelise ja arvas, et oleks tore justnagu endale kirjutada. Ta küll oletas guugeldamise järel, et ma olen peotantsija ja nanotehnoloogia spetsialist, aga leppis ka teadmisega, et olen põhimõtteliselt elukutseline lugeja, kirjutaja ja rääkija. Tema ise on näitleja ja laulja.