Ogar ogar ogar päev.
Keskpäeval pidin Lasnamäel kümne minutiga alla kugistama kolm tundi aeglasel tulel grillitud loomaliha. Caipirinha'dest, mida teised tegema hakkasid (koduvanad tõid Brasiiliast cachaca't ja puha), ei saanud juttugi olla, sest pidin bussi peale tormama, et aktusele esinema jõuda. Taksos oli valusaks meeldetuletuseks lõhnakuusel laimiaroom.
Buss pakiti inimesi tihedalt täis, panin klapid pähe ja lugesin lehte, kuni taipasin, et me ei seisa kusagil foori taga, vaid keset Mõigut, lihtsalt niisama. Bussijuhi teadustusest kuulsin viimast juppi, et elektrisüsteem ja midagi ei ole teha ja hakkame nüüd asendusbussi ootama, aga ta võib meile mingit vahvat filmi näidata, kas "Kapten Tenkes" sobib. Ee...elektrisüsteem vist hõlmab ka videot, küsisin endalt, aga kindel ju ei ole. Bussitäis rahvast võttis nagu üks mees telefonid ja asus helistama. Siis panid kõik end rahulikult naerdes riidesse ja asutasid evakueeruma. Ei mingit vingumist, hälinat ja raevu, ainult koerake kusagil tagapool kiunatas korraks, aga ta sussutati vait. Lugesin edasi. Kõrval õpetas vene naisterahvas oma väga võluvale punapäisele koolieelikule inimese anatoomiat - pozvonotshnik, kishki, kostotshki ja mis kõik veel. Mingi hetk aga kuulsin läbi Beethoveni klaverikontserdi mingeid turtsatusi. Nagu midagi poleks olnudki, hakkasime lihtsalt edasi sõitma! Ja jälle oli inimeste nägudel kohmetu naeruvine, sest enneaegse jõuluime peale ei oska ju tõesti midagi muud teha kui rõõmustada.
Aktus oli planeeritud kestma tund ja kolmveerand, aga kuna tegu oli sportlastega, saadi tunniga hakkama. Muidu oli planeerimise täpsuse poolest tegu aga täiesti militaarse tasemega, meile antud kava punktid kõlasid umbes nii: " 17.15 XX tõuseb, liigub kõnepulti, peab kõne ja suundub kohale tagasi." Puudu olid veel koordinaadid ja tuule suund ja tugevus.
Aga Brasiiliasse tahaks ise ka. Loodan, et jõuan sinna pisut varem kui koduvanad, kes mõlemad on 75+, aga tublid nagu maiteamis.