Tänase hommikupooliku režiipuldis oli jälle David Lynch. Eks ma magasin sisse ka ja võib-olla uni kestab veel, aga ikkagi.
Mööda Jalaka tänavat jooksid üksteise järel kuus teismelist, neli noormeest ja kaks neiut. Järgmises bussipeatuses jäid seisma ja tegid näo, nagu oleksid seal kogu aeg olnud. Poole Jalaka tänava peal nägin heki ääres pirakat kööginuga, pealiskaudsel vaatlusel vereplekkide ja sõrmejälgedeta. Jätsin selle sinnapaika - no mis ma oleks teha saanud, politseisse helistada? Jalaka ja Aardla ristmikul jõudis mp3-mängija sedastada (Pehki suu läbi) "mis saab siis, kui häält enam pole" vms ja vaikis. Ei läinud käima ega midagi. Minus tõusis kahtlus, et lubatud 35 tundi playback'i ei käinud ühe laadimise kohta, vaid vabshe, ongi selline ühekordseks kasutamiseks mõeldud kolu. Töö juures siiski võttis pildi ette.
Vanast harjumusest heitsin ka pilgu blogidele ja silma jäi pildisari "Meister ja Margarita Saatana ballil" ehk tuntud Lääne-Viru blogijad Savisaare vastuvõtul Kumus. Ühesõnaga, see pani mind taas mõtlema, et tõesti, kusagil on tegelikkuse kangas (III v) rebend ja müütilised olevused pääsevad meie maailma ja apokalüpsis on lähedal ja öökullid pole need, kes nad näivad olevat.