Oli vist esmaspäeval, kui ma rikkumata lumevälju oma teekonnal nähes tundsin end kui puukoi ballisaali parkettpõrandal - nii palju võimalusi, kuhu jälg jätta. Täna vaatasin, et pagan, ongi nii, et mul on linnaelule mingi lennuvõimetu insekti perspektiiv tekkinud. Siban nagu tarakan üle teede ja hoian rohkem kõrvaltänavatele üldse. Et ütleme autoga liikuvad olevused on juba bensiiniime(ta)jad, teede valitsejad, ja siis need, kes linna planeerivad, need hõljuvad nagu kotkad kõige kohal ja tõstavad kaste nokaga ühest kohast teise. See tuletas jälle omakorda meelde arutelu Tartu kesklinna kaubanduskeskuste teemal, et need on ju nagu yin ja yang (või siis yang ja yin) - üks valge, kandiline, kõva, ees ja sees möllavad agressiivsed teismelised; teine tume, ümarvormiline, seal on hämarad kinourkad, üksikud uimased ostjad ja vesi voolab. Kosmiline tasakaal, midagi pole öelda!