Gustavi-galad läksid nagu läksid. Kuna ERR mõlemat salvestas, osutusid teleinimeste huvid tähtsamaks kõigest muust. Eile vaatasin, kuidas siis Tartu kontsert telekast paistab, ja jõudsin järeldusele, et tegu oli katsega ühendada eesti koorimuusika klassikaga ka eesti kirjandusklassikat. Nii palju, kui ma vaadata jõudsin (enne kui liikuva pildi tõttu pea ringi käima hakkas), paistis kontseptsioon olevat pärit miniatuurist "Kärbes, prussakas ja ämblik", eelkõige siis kärbse perspektiivist: uiiii, lendan! oi, lühter! aga ilus, vaatan veel! ja tagasi üles! ja vasakule! oh, tuulehoog viib kaasa! jälle lühter! nüüd teen väikse kiirenduse üle peade! jne. Järgmisel korral ootaksin "Popi ja Huhuu" versiooni, kus üks kaamera on koera ja teine ahvi küljes. Ma saan aru, et ERRi töötajad võivad nüüd pahandada, et näh, enne õiendasite, et pilt puha seisab ja vasakul nurgas on üks hall vanamees, kes räägib, aga ausalt, pidage hoogu. Koorikontserti vaatavad telekast niikuinii tohletanud vana kooli inimesed, ei neid pole vaja MTV-põlvkonnaks vägisi ümber teha.

4 Comments:
:))
Saalis oli jälle väga huvitav jälgida, kui napilt lühtrist mööda paneb, kusjuures üliosavalt. Seni olen neid kooguga riistapuid suusavõistlusel puude keskel näinud, ja natuke ehmatas ära küll, et toas NII suur on. Sama pärast pildis olnud saali kohta - kuigi nt Punase väljakuga Moskvas on nipp ennegi üle elatud (et telekast tundub suurem).
Huvitav oleks lugeda polaarmõtteid asjast endast. Kunagise lauljana tegi väga kurvaks, tegelikult. Naiskoor laulis väga hästi nagu alati, ainult et koguselt koori ülivähe (vahepealse 80+ kanti seltskonnaga võrreldes). Kammerkoor päris kõbe, meeshäälte osas oli meie seltskonnas eriarvamusi (teles kostis apsakaid muidugi rohkem ka keskmiselt musikaalsele kõrvale), Tartu Akadeemiline... haledad riismed koguselt, ja tea, kas kolm tudengit oli üldse kokku? On's mehed ülikoolis päris ohustatud liik? No ja RAM... mida pole, seda pole. Hetkel tenoreid ja kõla. Baritoni rühm ka kõigi eest väljas olla ei saa.
Et kui kellelgi veel ütlemist - Ernesaks nii või naa, ikka parteilaulud ja mida kõik... laulu 'häda' on ju see, et tal on sõnad. Kohustuslikud sõnad öeldi ära ja siis sai mõnu pärast laulda. Eesti vabariik on suured kollektiivid paarikümne aastaga ära kahandada suutnud, paraku. Ernesaksa ei ole, mis teha.
Noh, meile öeldi eile proovis ära, et kehvasti läks. Mis ma siis ikka lisan.
Kooride optimaalse suuruse peale olen viimasel ajal mõelnud küll. Mitme koori ühisesinemise käigus tekib teatav käegalöömismeeleolu - ah küll keegi ikka sisse astub. Samas, kui hakkab näiteks häälestus käest minema, valdab puhas jõuetus, sest inertsi vastu ei saa. Maailma noortekoori lindistusel, kus ometi olid tublid lauljad kõik, on kuulda, kuidas lõike koha peal on uuesti hääled antud ja lugu läheb pool tooni kõrgemalt edasi.
Kui on aga liiga vähe inimesi, kostavad üksikud hääled välja. Praegu on meil kolm esimest sopranit ja "isamaa eest" pingutades läheb toon koledaks. Võimalik, et teiste häältega (I tenor, bariton) on sama lugu. Aga ma nüüd 5. jaanuarini koorilaulust ei mõtle:)
Kuna minu viimaste aastate ühislaulmine on käinud stiilis üks inimene ühe hääle peale, siis sain ühel koorifestivalil ühendkoori sattudes kultuurišoki - mismoodi on võimalik häälestuda, kui ma kuulen enda kõrval ainult oma häälerühma? heli- ja valguskiiruse erinevus tekitab samuti huvitavaid efekte, nt koori teise tiiva hääl tuleb kohale palju hiljem kui dirigendi viibe.
no vat. Mina jälle olen sellest ajast, kus koor oligi 80+ ja praegune Tartu Akadeemiline tundus masendav - pisikoor on ikka pisikoor. MITTE et nad pahasti oleks laulnud. Kammerkooridega on täiesti teine lugu, ja väga hea tooniga ajab ka väike naiskoor asja ära (seekord oli väga ilus)... aga mingi kriitiline mass kipub pähe just Ernesaksa laulude ajal. Notsul kah õigus, häälerühmas häälestumine on hoopis teistmoodi (kuigi nt RAM olla kunagi kuuldavasti mingi kava ajal kvartettidena seisnud, s.t puhta segi klassikalises mõttes).
Ja nt Moskva Patriarhaadi koori on ju ainult 12 ja jumalik kõla... aga võimsust tahaks vahel ikka. Nagu RAMi parimatel päevadel.
Polaarkarule lohutuseks - tele toob apsud VÄGA välja, dirigent kuuleb veel natuke juurde ja ongi lausa paha lugu. SAALIS oli asi suurusjärgu võrra parem, ausalt. Soprani tooni ei pand küll tähele, et midagi kõrva kargaks.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home