Mustikamahla ja kuuseokkaid on vist vaja, või midagi, mis jälle ellu ärataks. Ma pole ainus uimerdis, kolleeg pakkis reedel data nii kenasti kokku, et lisas sellele kaks läpakaga ühendamise kaablit ja läpaka juhtme; läpaka kotis oli kaks hiirt ja pikendusjuhe; kuna data voolujuhe jäi üle, oli ta selle ilusti kappi teisele riiulile tõstnud. Hea, et ära ei visanud, aga aeg on muidugi selline, et ega seda naljalt ei teegi.
Ise ma olin eelmisel nädalal täitsa teadlik, et on üks raamat, mida ma osta tahtsin. Poes ei mäletanud, misasi see oli. Reedel tuli õnneks Sirp ja ma jätsin arvustusele lisatud kaanepildi abil meelde, et see on ju "Jalutuskäigud Lotmaniga". Tänaseni suutsin ilusti meeles hoida ja tõingi poest koju ära toreda teose. Nentida tuleb, et elus Juri Mihhailovitši, st nii-öelda laivis, olen näinud ühe korra, kui ta käis kammerkoorile kaht Puškini luuletust selgitamas. Eesti filoloogiat oli täiesti võimalik ka nii õppida, et kuulus teadlane oli peahoone ümbruses nägemisvälja perifeerias küll olemas, aga ei osanud keegi ta loengutele kontvõõraks minna. Seda enam tuleb tänada tollast dirigenti, kes ei osanud aukartust tunda ja kutsus kõige suurema spetsialisti lihtsalt kohale pooleks tunniks. Mäletan, et mingis koorilaagris käis ka Vaino Vahing millestki psühhomisiganesest rääkimas, sest meil laulis üks ta noor kolleeg. Millest peangi kurbusega järeldama, et see koor, kuhu ma kunagi astusin, ja see, kust ma välja astusin, on kaks täiesti eri kollektiivi, ja mul on kahju, et ma ei tulnud ära juba varem, siis, kui mul oli esimest korda selline tunne, et olen võõras sellel elupeol.