"Tõlke adekvaatsus ei tähenda seda, et tõlge peaks sõna-sõnalt ja lause-lauselt vastama originaaltekstile. Sisult ja keelelt õige tõlke saamiseks võib ning tulebki muuta sõnastust ja lausestust, asendada pikki ja keerukaid lauseid kahe või mitme lausega, lisada selgitavaid ja siduvaid sõnu ning vastupidi - lauseid liita ja väljenduda sõnasäästlikumalt, kui see võimaldab sisu täpsemalt, selgemalt ja lühemalt edasi anda." L. Abo "Käsikiri ja korrektuur" 1975
Mööndusena tuleb öelda, et juhised on antud teadusliku, tootmisalase, õppe- ja teatmekirjanduse autoritele-toimetajatele-tõlkijatele. Ilukirjanduses peaks ikka punktist punktini tõlkima, ma oletan, mitte võtma mõne heietamise napilt kokku.
Mööndusena tuleb öelda, et juhised on antud teadusliku, tootmisalase, õppe- ja teatmekirjanduse autoritele-toimetajatele-tõlkijatele. Ilukirjanduses peaks ikka punktist punktini tõlkima, ma oletan, mitte võtma mõne heietamise napilt kokku.
17 Comments:
Hmm, ma kujutan ette, et sihukese väljakutsega oleks päris huvitav rinda pista. Samas, see liigituks vist juba nn twitterkirjanduse alla.
Aga kust muide tuleb eesti tava tõlkida ilukirjandust lause kaupa?
XX sajandi kurikuulsaima raamatu kaasaegsetes inglise tõlgetes (mida oli kaks) tükeldatud originaali lohelauseid kohati neljaks-viieks.
Piret Saluri ütles, et peab:)
Möödunud aastal toimunud tõlkekoolitusel tambiti seda meile ka pealuu sisse paremalt ja vasakult. Väikeste mööndustega, et haruharva vast võib, aga see haruharva kõlas nii, nagu see oleks veel haruldasem kui lendav lehm.
Jah, aga miks? (Küsin nagu egiptlane Sinuhe, miks peab kirurgi nuga puhastama just Amoni püha tulega.)
Ma ausalt yteldes ka ei tea, miks peaks. Jah, muidugi, lausestus on osa autori stiilist, mõte peab säilima samamoodi kui kunstilised kujundid ja blah. Aga aeg-ajalt tuleb ikka ette mõni lause, mis algkeeles on kyll kohutav lohe, ent mis sellisena muutuks tõlkes lihtsalt loetamatuks. Seda enam, et tänapäeval tõlgitakse hulgaliselt ilukirjandust, mille stiili oleks võinud korralik toimetaja juba originaalis omajagu parandada.
Noh, see on ju üksnes vaht supi pinnal - tegelikult võib ikka natuke sisu ka muuta, või vähemalt joonealusesse kirjutada, kuidas TEGELIKULT on. Minu kogemust Benjamin Spocki surematust teosest vürtsitasid tugevasti allmärkused laadis: "nõukogude lastekasvatusteadlased soovitavad sellistes olukordades siiski kanda sitsist, mitte villast mütsikest" vms.
Ma olen ka salaja mõne vea parandanud ja kahest lihtlausest ühe rindlause teinud vms. Noh, nüüd pole enam salaja.
ka minu meelest on see tegelt kirvereegel, et autori lause on püha... aga võib-olla on see kehtestatud osalt selleks, et absoluutselt igaüks ei kukuks tõlkides lausetega päris suvaliselt ümber käima, nii nagu iganes pähe tuleb. (Seadused ja reeglid ju sisaldavad juba ette teatud annuse jõnkust ja ümardatust:))
mismoodi punktist punktini, niimoodi läheb ju esimene ots kaduma?
Eurokad ei luba isegi tarbetekstis ühest lohelausest mitut teha. Olen õppinud kasutama semikoolonit seal, kus hing kisendab punkti järele.
Puhas jaburus. Eri keeltes on ju erinevad interpunktuatsioonitavad.
See meenutab juba nõukogudeaegseid juhtumeid, kus eesti keelt mitte kuigi hästi mõistev ylemus luges sõnad kokku ja nõudis, et mõlemas keeles oleks sama palju - ja et oleks mitte "eesti rahva armastus sms. Stalini vastu", vaid "poolt".
Ma oletan, et üks põhjus võib olla see, et nad tahavad masinate abiga tõlkemälusid tekitada ja järelikult on vaja, et segment klapiks segmendiga. Samas minu käest pole keegi kunagi tõlkemälusid nõudnud ja mind ennast ei segaks ju üldse, kui lähtesegmendi ühest lausest saab sihtsegmendis kaks, aga ikka ei lubata.
Olemasolevates tõlkemälurakendustes saab segmenti pikendada ja lühendada, vastavalt vajadusele, kuigi tõlkijaid tabab aeg-ajalt nn CAT-pimedus, kui nad näevad ainult CAT-rakenduses hetkel kuvatavat lausejuppi ega mõista, et lause võib minna edasi. Pigem on see tehniline oskamatus (mida saab parandada), mitte see, et lausete arv peab tingimata klappima. Uurige, kuidas see kasutatavas rakenduses käib. Tõlkemälude koostamisel, st dokumendi joondamisel tunneb ontlik tarkvara ära, kus lähteteksti ja tõlke lausete arv ei klapi (st segmentimisel järje hoidmiseks saab määrata olulisemaks nt lõike, pealkirju, arve, mis üldiselt vastavad lähteteksti ja tõlke vahel paremini kui laused).
Euroopa Liidu õigusaktide tekstides on teine olukord, sest kui tehakse parandus stiilis, et [kõikide keeleversioonide] artikli 3 lõike 4 kolmandat lauset tuleb muuta, aga tõlkes on kolmest lausest tehtud kaks või neli, mis siis saab?
Siis tehakse parandusi põhimõtteliselt valesti. Tuleks teha kujul "tekst "---" (või selle tõlkevaste) asendada tekstiga "----" (või selle tõlkevastega)". Mitmekeelsetel seadustel on oma nyansid ka seadusetegijate jaoks.
rääkige mis tahate, aga tõlkimismaailmas peetakse ikka tõsiselt au sees põhimõtet, et lause olgu lause ja seda lammutada ei tohi. Selge õnn, et see ei laiene osalausetele ja sõnade järjekorrale :)
Objektiivsuse huvides tuleks ikka täpsustada, et Eesti ilukirjanduse tõlkemaailmas ;) Maailm muidu on väga palju suurem.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home