Mis on Barbara Vine/Ruth Rendell teile kurja teinud, Eesti Raamat, et tema teostega niimoodi ümber käite? Ma tean, et saan ilmselt kohe ise mingi kolaka oma lohakuse pärast, kui sõna võtan, aga "arktikaring"? "Kalavõrgupinguldajad ja miniseelikud"? "Ta nägi punast ja lõi teda"? "Mina smokingis ja sina oma valges vahutavas kleidis nagu vahustatud munavalge- ja suhkrusegu"?
Monday, January 17, 2011
Previous Posts
- Kellel on vaja mingit sellist keskendumis- ja koha...
- Läbimurre!Esimest korda sain ma hiina puhvetis aru...
- Täitsin ankeeti "Rebased Eesti linnades". Seal on ...
- Ometi oli mul meeles lätikeelne grafiti üles kirju...
- Mind on vist magamise ajal ümber vahetatud: ma ei ...
- Selja sunnitud lesimispausi ajal (paus jätkub para...
- "Kaheteistkümnes toolis" on peatükk "Elu aabits", ...
- Teen väikest Google'i tõlke katset. Ei lähe väga h...
- Hakkame siis ehk aastale joont alla tõmbama? Minu ...
- Ei, kõik on väga õiglane, Viivi Luik on saanud kal...
Subscribe to
Posts [Atom]
16 Comments:
Mina jälle mõtlen et kas keegi on viimasel ajal vaadanud neid Canopuse välja antud Maughami tõlkeid, mõne aasta eest lugesin paar tk läbi ja see oli ikka selline tempel mällu et nüüd ei julge isegi vaadata et kas paranemist on näha.....
tegelikult võib isegi nõukaajal ilmunud WSM-i jutuvalikus natuke lohakat ümberpanemist kohata, aga kanopismide vastu muidugi ei saa.
Misse munavalge- ja suhkrusegu originaalis oli?
and you looking beautiful in a white, frothy dress like a meringue.
Mina sain juba filmist "4 pulma ja 1 matus" selgeks võrdluse "pruudikleit nagu meringue". Meie tunneme seda rohkem beseena, mis pole ka ju eestikeelne sõna. Muud ei jäägi üle, kui öelda munavalge suhkruga.:-P
Ma mäletan just selle filmi supakatest repliiki "ta näeb välja nagu besee".
meil võiks järsku öelda "näeb välja nagu sefiiritort"? kõlab kuidagi lopsakamalt kui veneaegne besee.
Jah, besee tardunud vahulisus tuletaks nagu pigem makrofleksi meelde.
Mul tuleb makrofleksi nähes iga kord õudne beseeisu peale.
A kui ma tahaks erilise nätaka panna, siis ma ütleks, et "näeb välja nagu bubert".
Eesti keeles vist kasutatakse pruutkleitide jm "printsessikleitide" puhul võrdlusena rohkem vahukoort või vahukooreetorti. Peaasi, et mõte/visuaalne pilt parimal kujul ikka kohale jõuaks ju.
Ma olen nüüd veel paar Rendelli ette võtnud ja "partners in crime" Maia P ja Milvi T on nende kõigiga ausalt öeldes haltuurat teinud. Võib-olla oleks aidanud, kui toimetaja oleks natuke moodsam tegelane, aga kas seegi. Viimane piinlik moment oli "Lapsukesed metsas", kus lausele "Õpilane võis siit prantsuse keelt õppida teemadel popmuusika, "maja" ja "garaaž" (okei, ära tõlkida need sõnad ju võib, ilmselt ka raamatutegelane ei jaganud ära, et tegu on muusikastiilidega) on lisatud tõlkija märkus "Vulgaarses keelepruugis tähendavad tavasõnad tihti midagi muud. Näiteks "garaaž" tähendab vagiinat." To boldly go where there's no need to go, sest originaal ütleb: "Here the student could learn the French for pop music, both "house" and "garage"..."
Aga mis üldse on joonealuste tõlkija märkuste eesmärk? Rikkuda lugemiselamust? Näidata, kui kitsas on tõlkija silmaring? Määrida lugejale nina peale, et tema, lugeja, ei saa iial teadma neid salatarkusi, mida teab tõlkija?
Kuidas muu maailma tõlkekirjanduses nendeta hakkama saadakse – ei ole joonealused märkused mujal ju nii populaarsed kui Eestis?
"Lapsukesed metsas" - ooo, see on jätnud väga ja väga sügava jälje mu mällu. Otsisin riiulist välja, järg oli vahel lehekülgedel, kus noor kompuuteruuringute kraadiga naine istus saite läbi sorteerima. Ma olin tõsimeeli valmis Eesti Raamatusse kirjutama. See oli viimane Mirabilia, mis ma ostsin.
AV, ma olen mõne vanema raamatu puhul enamasti teksti järel esitatud märkusi ja kommentaare sisukamaks pidanud kui teksti ennast. Tarbe(ilu)kirjanduse puhul oli mul eriti halb kogemus, kus autor ise tekstile joonealuseid lisas ja siis veel tõlkija enda omad ka. Jube puder tuli, pärast sain loomulikult sõimata mina kui toimetaja, kaasa arvatud tõlkijalt, sest ma olin autori märkuses ühte sõna muutnud, aga ta pidas seda juba enda omaks:) Story of my life.
Ma olen ise seda pattu teinud, et lisanud autori kommentaaride vahele enda omi, teistsuguse tähistusega. Samas ei oska ka välja mõelda oluliselt paremat viisi, kuidas nt tsitaatide tõlkeandmeid sisse panna. Päris välja jätta oleks ju inetu, justkui ma ise oleks kõik need tõlkinud (ja olukorras, kus raamatu autor on tsiteeritud teoste originaalide andmed ilusasti märkustesse kirja pannud). nojah, mul ei olnud ka ilukirjandus, ilukirjanduses võib-olla peaks tõesti lootma sellele, et lugeja ise teab, kes "Švejki" tõlkis.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home