Eile jõudis minu pähe lõpuks arusaam, mida sisetunne oli ammu sosistanud. Ei ole minust hiina kirja ära õppijat. Ma võin laliseda küll, et kell on viis ja kolmkümmend minutit või palun pilet Shanghaisse, aga graafiline mälu puudub mul ikka täiega. Lisaks lendas eile tavapärase lahke majandusdoktorandi asemel peale informaatika oma. Ja siis pöörati Pekingi tsirkusekooli tempo peale. Hiinlane, informaatika, doktorant - you do the math. Or rather, he does, aga ma saan vist ka täitsa aru, miks väiksed hiina lapsed kergendatult ohkavad, kui matemaatika tund tuleb - ometi midagi lihtsat ja loogilist. Mul hakkas nutt peale tulema, kui mingil hetkel küsiti "Ja see täpp siin, mida see tähendab?" No minu pisaraid, ilmselgelt. (Pärast tundi lõugas poes tavapärase Elmari tantsuõhtu asemel Justin Timberlake "Cry me a river". Kahtlustan, et olen jälle oma "Truman show" staariks saanud.) Aga ei olnud pisar, oli hoopis miski, "mis pole teemant, aga on kallis kivi küll, millest keisritele asju valmistati, seda on mitut sorti". Tegu on krüptoloogia spetsialistiga, selgus hiljem guugeldades, sobivasti küll. Sihuke Alias graafikaliidesega käis siis tund aega. Läksin välja, hõlmad laiali, külma ei tundnud, sest sisemuses põles alandusleek. "Kolmevalitsus" originaalis jääb minust küll lugemata.