Õnne muidugi oivalisele Danielile, aga ma paraku süüdistan teda praegu selles, et niipea kui kusagil näen Sven Mikseri nime, röögatab mul peas Steven Tyler "Living on the edge!" Mul on selline puue, et mingi päästiku peale hakkab peas muusika mängima, näiteks on mul väga raske minna mööda Vanemuise "Heliseva muusika" plakatist, ilma et Julie Andrews ei ajaks end püsti nagu marionett, keda nukujuht nööridest sikutab, hingaks sisse ja teataks "The hills are alive with the sound of music" ja siis tuleb see ulguv nunnakoor.
Aga mis SMi puutub, siis selle teemalaulu mõtte võiks talle ju imagoinsenerid ette sööta. Et olekski nii, et "Living on the edge" käiks tema eel, nagu siis kui poksivõistlused on ja tšempion ja tiitlitaotleja oma saatjaskonna ringi valgusvihu poole rühivad. See muidugi tõi jälle igasuguseid arutuid mõtteid, mis võiks olla ülejäänud erakonnajuhtide tunnusmuusika ja kelle possesse võiks kuuluda kandadeni kasukaga Huggy Bear ja üldse, kuidas Ansip oleks võinud Evelyn Sepale pika loengu asemel öelda lihtsalt "Bitch please!", ja kuidas Edgar Savisaar on nagu vana don Corleone oma tomatipeenarde vahel päikese käes: "Life is so beautiful". Isn't it just.

Kui me nüüd Urmas Sisaskit usume, et planeetide tiirlemine annab mingi helirea kokku, siis selle kuuenda astme eest hoolitseva taevakeha trajektooriga on keegi jälle midagi teinud ja bemoll on ees. Võtame praeguseks värskeima näite. R-klubi aastapeol, mis on tavaliselt rõõmus jauramine ja liigsöömine-joomine, pani keegi bändi vaheajal peale kogumiku "The Best of Chet Baker". Väliseesti härra nentis jahedalt: "No see loob ju tõesti väga sinise meeleolu, eks ole." Külalised hakkasid vaikselt ära hiilima. Kui üritus oleks toimunud kõrgemal korrusel, oleksin ilmselt avanud akna ja teatanud, et ka see on väljapääs, vähemalt Chet Bakerile oli.
Meelelahutuseks proovisin kodus järgmisel päeval lugeda loteriiga võidetud Varraku ajaviitesarja esindajat, aga kogu mu ajaviide oli pigem selles, et lugeda, mitmel moel saab tegelaste nimesid kõrvuti lausetes valesti kirjutada (Melleville/Melville, Piers/Pierce ja Jules/Julien). Hea küll, originaal ilmus 2010. aastal, aga kas oli siis vaja seda nii suure kiiruga ümber panna?
Aga miks ma üldse niisugust asja loen, võite küsida. Noh, ma olen muud ka lugenud. Hamburgist kokkuahnitsetud varast oli uus Nesbö õudne (sellele vihjas ka vanahärra lennukis - Ein gruseliges Buch ist das! -, aga ma mõtlesin, et ta kritiseeris autori stiili vms), Atkinson ja Le Carre masendavad (kuigi esimesel oli lõpus väikseid lootusenoote), Stephen Fry kohati amüsantne, kohati tüütu, tõsi, vähemalt ta korrutas, et ta oleks tõesti ekstraordinaarselt arrogantne bastard, kui kurdaks oma raskuste üle võrreldes teiste kurva saatusega (ma pean ka seda meeles pidama). Põhja-Korea raamatust ma ei hakka ju mitte rääkimagi, ma kordasin pärast igas võimalikus avalikus sõnavõtmises, kui hästi meil ikka läinud on. Nüüd, ma ostsin ka ühe Bookeri kandidaadi uusiku, aga kui lk 36 taipasin, et ei mäleta, kes on Bebe või Thomas, ja olin pisut segaduses, sest peategelane rääkis endast vaheldumisi esimeses ja kolmandas isikus, lugejaid kõnetas aga nii meie kui teiega, mõistsin, et Carey ei ole põhjusega mu lemmikute seas, nagu ei soovita Bill Bryson oma uues raamatus "At home" süüa meritigusid, sest nende mälumine kulutab rohkem kaloreid, kui need limukad ise sisaldavad. Ahsoo, jah, see Bryson on mul pooleli ja Bushide dünastia raamat legendaarselt bitšijalt Kitty Kelleylt ja midagi veel... Ja miks on pooleli? Sest mul on lihtsalt ootamatult palju tööd kätte sattunud.
Ehk pakub siis see tujutõstvaid momente?
Noh, ei tea. Viimases toimetatavas tekstis oli näiteks juttu maailma kõige kurvemast raamatuplaanist, esperanto-liivi vestmikust, mille käsikirigi oli juba valmis. Ei, ma ei saa, kui ma juba selle peale mõtlen, tuleb vesi silma. Teisest küljest, ehk panen ma haledas meeleolus üliõpilastele paremaid hindeid? Peaksin katse tegema, kui rohkem aega on: "Selle töö on ta parandanud, kui aju on pestud Rammsteiniga; selle aga pärast "Saksa reekviemi" kuulamist."