Ausalt öeldes pole ikka tükk aega esinemise ajal kõigest nii permanentselt pohlad olnud kui eile. Mis sest, et raadio otseülekanne, mis sest, et sain loa legaalselt aldirühma soolojuppe kaasa laulda. Ma arvan, et nakkust levitas dirigent ise, kes esines proovi ajal suurepäraste lausetega nagu "Seal lõpus peab üks noot olema. Ükskõik milline üks noot...see, mida enamus mängib" või "Kuulete, kui täpselt kokku läheb?", kui tegelikult oleks pidanud rütm vastu lööki olema. Etteheitele "Sarved, te ju jooksete kogu aeg ära" kuulsin ma paremalt tiivalt vastust, et tulebki sarved maha joosta vm. (Mis sa tegelikult ütlesid, Kaarel?) Tagasiteel õnnestus bussijuhile selgeks teha, et kuldne kesktee Viljandi-Pärnu ja Tõrva-Pärnu marsruudi vahel, mida mööda ta meid Pärnusse tõi (Tartu-Elva-Rõngu-Mustla-ring ümber Viljandi jne) on siiski suhteliselt mõttetu, proovigu kuidagi ikka üks välja valida. Nii kihutasimegi läbib magavate linnade (Abja-Paluoja on ju linn?), kus kl 23.15 ei olnud väljas hingelistki ja tuli oli üksikutes akendes. Ja õige kah, mille nimel siis ikka nii väga on vaja ümber aeleda.
Hommikul proovisin tervet Ekspressi korralikult lugedes edasi lükata asjalikuks hakkamist. A-osast jäi silma, et kellelgi veel on tekkinud küsimus, miks Juur ometi ärapanijaks hakanud. Kahtlustan väikese prillidega poisi sündroomi.
Areenis sai vältimatult nagu vanaduse tulek kõlbluse teemadel sõna võtta esi-eetik. Imelikul kombel haakus see natuke Jakob Karu kolumniga, kus kerkis küsimus, miks kunstnike sõimamine moes on. Ma olen viimasel ajal selle peale ise ka mõelnud, teadagi kelle kaasuse tõttu eriti. Teadlaste sõimamine käib ju ka, tuletagem meelde. Mul on selline tunne, et ühiskonna seletavate kihtidega on uus diil tegemata. Loomeliitude pleenumi ja kaevanduse kanaarilindude hiilgus on tuhmunud, aga ikka käib jutt, kuidas meie hoiame ju ühiskonna nina ees peeglit ja kui pilt ei meeldi, siis mis teha. JK tõi ise jutuks publiku sõimamise, mis iseenesest ju osaliselt nagu vastaks küsimusele, miks siis nüüd vastupidi on. Publikul on ehk pisut villand sellest, kui talle teatatakse, et ta on ajusurnud värdjas väikekodanlane, ja see teeb siis 200 krooni pileti eest, kui pensionär ega üliõpilane ei ole. Ma tahaks näha inimest, kes ütleb selle peale: "Vaata kui huvitav, ei, tõepoolest, ise poleks selle peale tulnudki. Aitäh liigutava elamuse eest!" Ma nüüd lähen ise selle stereotüüpidega vehkimise teed, mille eest üliõpilasi tüütuseni hoiatan, aga nii publiku kui kunstnikkonna mosaiiksus on ju ajaga üha suurenenud, keskmise lugeja-teatriskäija nägu paistab aga endiselt olevat kanavarbaid varjava puudriga kaetud. Jah, ühiskonna mädapaised lõigatakse tema ees lahti, aga edasi? Kes plaastrikese peale paneb, kes valu ära puhub? Oh jumal, ma pean diibi panemise ära lõpetama, enne kui lõplikult kesknädalastun siin. Aga mõtlemisainet koju jalutamise teekonnaks jälle on.

Eile tegin kõik, et tuju tõsta. Vaatasin kolm osa "Jeevesi ja Woosterit" ja lugesin pärast veel kaks juttu peale ka. Magasin kaua ja õnnelikult.
Hommikul hakkasin lehti lugema ja jälle sama jama, filmi kohtusaaga jätkub jne jne. Tõde ja õigus, osa 2000.
Mind vihastab, et ammu on meelest ära läinud, mis selle filmi mõte oli, kui üldse oli kunagi mingi mõte, sest kogu aur läheb arutelu peale, kui sarnane siis ikka olukord päriselt juhtunuga on, kes keda ära kasutab ja kelle arvelt kuulsaks tahab saada ja üldse, kas meil on õigusriik või ei ole. Kedagi peale režissööri ei oskaks selle eest tegelikult letti võtta tõesti, sest tema uljas casting selle kammi kaasa tõi. Võrdlused Lutsu ja ei tea kelle prototüüpidega ei pea vett, raamat ja film on ikka kaks eri asja. Žanri piirid muidugi ähmastuvad igal pool, dokfilmides on järelemängitud stseene ja mängufilmides dokkaadreid, aga ei saa loo osalisi nii erinevalt kodeerida, et poisi tegelaskuju on (ajalehelugude ja kommentaaride põhjal otsustades, nii et mitte liiga informeeritud arvamus) enam-vähem ikooniline märk (välimus+detailid eluloost), ema on sümboolselt esitatud ja isa esineb peaaegu iseendana. Üldistuse tase võiks ühtlane olla, aga just kunstilise üldistusena asja esitletakse. Kunstilisuse koha pealt ei oska ma üldse midagi öelda ja kardan, et kogu lugu on filmi vaatamise mõtte mulle nii vastumeelseks teinud, et ma ei usu, et seda kunagi teen.
NB! Hoolikalt hoidun kommenteerimast režissööri puhul seda, kes ta on, ja püüan piirduda sellega, mis ta teeb/tegi, kuigi üht-teist ausalt öeldes peast läbi käis küll, ja ei midagi positiivset.

Veetnud hommikul tunnikese riigiasutuse rüpes, tulin päiksepaistele tagasi ja kiitsin ennast, et olen ikka nii õigele töökohale sattunud ja sellest kinni hoidnud. Sest vaadake, üldjuhul suhtlen ma oma töös ju meeldivate inimestega, meie nooruse kaunimate õitega. Kuigi mind aeg-ajalt (ja viimasel ajal üha sagedamini) tabavad kahtlused mu töö mõttekuse koha pealt, ei pea ma vähemalt võimlema imelike ülemuste, osakonnasiseste ja allüksuste vaheliste suhtepundarde, eneselt vastutuse veeretamise, fassaadi säilitamise, käest ära libiseva üha keerukama valdkonna tundmise, poliitika, rahvusküsimuse ja muu sellisega. Võtan kinnitatud õppekava ette, täidan punktid sisuga. Kui on õppevahend, kasutan, kui ei ole, kombineerin. Olen võimaluste piires vastutulelik ja üritan positiivset ja konstruktiivset joont hoida. Tean kogu aeg, mida räägin ja et aine põhiline sisu ei muutu, kui tuleb uus professor /rektor / minister /riigikord. Kõik.
Aga koosolekul tõusis mul inimeste vahel valitseva pinge tunnetamisest vist lausa vererõhk. Jalge all avanes samal ajal kuristik, kus ühel pool oli üks üksus ja teisel pool teine, kes peaksid kuidagi keskel kokku saama ja koostööd tegema. Samas sai üha selgemaks, et ongi pinnal liueldud ja tegelike sügavate jamadega pole midagi ette võetud. Üle hulga aja ei leidnud ma olukorras absoluutselt mitte midagi naljakat. Need olid sealjuures samad inimesed, kes poolteist nädalat tagasi üksteisele ja meile õlale patsutasid, et näete, tubli töö tehtud. Siis aga tuli ühe patsutaja alluv ja ütles, et töö pole tubli, täpsemalt, temale kui asjatundjale näib see täiesti kasutu. Siis kohtasin teist asjatundjat, kes väitis sama. Aasta töö on täiesti asjata olnud, üldse mitte seda poleks vaja olnud. Mida siis oleks vaja olnud, taevas hoidku? Oleks siis ju võinud ülesande püstitadagi niimoodi, nagu vaja on. Kes üldse püstitas? Kes kellelt mida nõuab? Kes võttis vastu informeerimata otsuse süsteem ümber teha enne, kui selleks valmis oldi? Nagu näha, puhtalt küsimused, kes jääb süüdi. Kuidas edasi toimida, et parem saaks, jäi selgelt sõnastamata. Ja kokkusaamisest jäänud stressitase annab täiesti füüsiliselt tunda ega lase millegi mõistlikuga tegelema hakata.

Aitäh inimesele, kes mulle Jilly Cooperi "Apassionatat" soovitas. Väga lõbus lugemine.
Kõrvale vaatan 2. eelvooru ja jälle on palju avastamisväärset. Kuidas ma varem selle peale ei tulnud, et Legolas on ju vana aus leedu nimi? Vähemalt nende laulja oli ennast väga haldjarahva moel stiliseerinud.
Rootsi laulja oli Liis Lass 20 aastat hiljem.
Svizzeria noor(?)mees lõi nummimeetri mõistagi põhja.
Best B4 on Tshehhis taas sündinud, aga see Raivo on küll hirmus priskeks läinud. Kusagil on hõbekleitide ale olnud, sest idablokk sillerdab puha nagu Arnold Rüütli soeng.
Läti truppi saab Stockholmi-Riia laevaliinil kindlasti sel suvel sageli näha, ja kardan, et raha saaks nad kätte selle eest, et nad jumala eest laulma ei hakkaks.
Horvaatia! Issand jumal, mis tekst! Yle 2 teatel: "soitta romanssia niin hitaasti että alkaa oksettaa"??? Aga muidu väga tore.
Bulgaaria. Kui lähtume eeldusest, et God is a DJ ja lauljatar palub, et DJ, take me away, kas tal on eluisu otsas? Ma juba peaaegu lootsin, et ta kleidisaba tuld võtab.
Kohustuslik Disney multika lõpulaul on sel aastal Ungarist, aga solist on väga ilus inimene vähemalt.
Geidisko eripreemia saab Malta. Või Ukraina. Bulgaaria ei saa, uimasuse pärast.
Kui ma õigesti nägin, olid Küprose laulu sõnad mingilt evangelistilt. Sädelev kõõm tantsumeeste pintsakutel on küll originaalne mõte.
FYR on küll väga õnnetu lühend, F*** You, Republic of Macedonia.
Kokkuvõtteks. Palju koledat möödalaulmist, tõmblemist lavalise liikumise asemel, aga parem ikka kui ülekanne europarlamendist või mis need muud ühisüritused saaksid olla?

Vanaks ja sentimentaalseks olen jäänud. Üks öösi nägin ja kuulsin Mezzost, kuidas Barenboim Beethoveni 1. klaverikontserti esitas Berliini Staatskapellega, ja ootamatult haarav oli. Poes oli sobivasti CDd-kolmik, kus on esitajateks Brendel, Chicago sümfooniaorkester ja Levine, ja mine lolliks, kuulan ja imestan. Nii ilus.
See tuletab mulle meelde, et sain kosmose saadetud signaalist ka vist aru. Peaksin annetama valge klaveri fondi. Kuigi ma olin ja olen ilmselt endiselt Tartu I lastemuusikakooli kõige halvem klaveriõpilane läbi aegade, ei pääsenud minagi aulas koolilõpukontserdil esinemisest. Lõpuõhtul pidas keegi harda kõne, kus ta tänas kõiki, et ta jõudis siiski oma unistuse, valge klaverini. Ma olin siis parasjagu selleks küüniliseks empaatiavõimetuks värdjaks kujunemas, kes ma enamiku elust olen olnud, ja ilmselt mõtlesin, yeah right, hea unistus küll, värisevatega kätega midagi eriti mannetult ette kanda. Vahepeal olen ma kõvasti mõelnud, kuidas seal koolis käimine mind mõjutanud on, ja kõige olulisem näib mulle see, et ma kohtusin nii-öelda kontrolltäiskasvanuga. Vanemad vanemateks, vaja on õppida suhtlema ka teiste pärisinimestega. Koolis on õpetajad küll, aga nende inimlikkus võib üldise jama seas kaduma minna, ja palju nad ikka jaksavad tülikate teismelistega süvitsi tegelda. Aga vat muusikakoolis oli kaks korda nädalas 45 minutit erialatundi, kus oli kaks ego, kes kuidagi pidid toime tulema. Mul ei olnud eriti karm õpetaja, aga tagantjärele mõeldes hea ja ebatraditsioonilise maitsega. Peenelt jõuame Beethoveni juurde tagasi, aga ütleme nii, et B maine minu jaoks vahepeal igaveseks rikkunud vanad head hitid nagu "Koopaorav" ja "Elisele" jäid minu repertuaarist välja. Selle ja paljude muude asjade eest jäi mul õpetajale tema eluajal muidugi aitäh ütlemata, nagu ikka.
Njah, nagu öeldud. Vanaks ja sentimentaalseks olen jäänud.

Käisin Hansapangas uue kaardi järel ja mõtlesin, et kui nüüd selle eurolauluga enam midagi muud teha pole, siis võiks ta ju rebrändimiseks ära kasutada: "Eto Swed, eto leto - Swed".

Vaata siis, kuidas ikka elus asjad kokku satuvad. Mul on parasjagu toimetada raamat, kus pakutakse, et LSD abil on hea kutsuda esile teadvusseisund, milles oma psüühiliste probleemidega toime tulla. Transs, ühesõnaga. Aga kellele keemia ei istu, olevat ka teisi vahendeid, laul, tants ja trummilöömine näiteks. Tõstsin töölt pilgu ja vaatasin, mis eelvoorus toimub. Ütleme nii, et Belgia, Aserbaidzhaan ja Sloveenia jätsid mulje, et ma olen selle seisundi juba saavutanud. Siis saabus nagu selginemise hetk, küsisin endalt, miks sellel klaveril ainult valged klahvid on, aga selgus, et see on Poola laulja hammastik. Edasi ei julgenud eriti vaadata. Ma pean selle kogemuse nüüd kuidagi läbi töötama. Midagi tahtis kosmos mulle öelda, aga mida?

Indrek Galetin klõpsab päevas tuhat pilti
Ja iga pilt räägib rohkem kui tuhat sõna!

Töiste kohustuste tõttu veetsin neljapäeva Tallinna Ülikoolis. Üha süveneb minus veendumus, et tegu on katsega "arendada turumajandust ühes eraldivõetud liiduvabariigis". See ei ole nüüd mingi sisulise külje kriitika, vaid lähtub puhtalt ruumielamustest. Tahtmatult sai mulle nimelt osaks matk minevikku. Üritus ise toimus uues majas, kus, nagu ma aru saan, humanitaarinstituudi avalikud intellektuaalid on endale käepärase universumi ja universitase rajanud. Ja tõesti, seal on lihtne ette kujutada, kuidas haldjalikud noored on sensei jalge ees sedavõrd haiku-analüüsi süvenenud, et ei märkagi, kuidas akna taga on lumehelbed vahetunud sakura-häitsmete vastu. Aga minul oli vaja leida toitumispaik ja õnnetuseks küsis keegi kergeusklik (kardan, et tagasihoidlik budistist professor) teed koristajalt. "Pitanije-pitanije, na tretjem etazhe u vas pitanije." Ei olnud tegelikult, aga no vale inimese käest küsisime muidugi ka. Selgus, et tuleb maja vahetada. Keeltemaja koridori madal lagi ja klassikalist sõjalaevastikuhalli värvi toekad metalluksed jätsid mulje, et oleme emalaeval ja külm sõda ikka vist käib veel, ainult et sedapuhku oleme me Varssavi bloki maadest teisele poole üle kolinud. Laevamuljet süvendas kaht maja ühendav klaasist käik, no nagu sadamas. Ja siis, järjekordse metallukse taga, tuli juba vana peahoone, mis mulle kui (endisele) nõukogude inimesele tundus kuidagi kõige inimlikum ja kodusem isegi. (Need, kes Tartu kaubamaja Tallinna ülikoolis hüüavad - tulge mõistusele, vana peda peahoone on väga ilus maja.)
Üritusest endast ei hakka ma parem rääkima, muidu ärritun veel ja kaotan viimsegi soovi teemaks olnud valdkonnaga edaspidi tegelda.
Pärast veetsin muidugi aega Rahva Raamatus, mille ingliskeelsete raamatute ostujuht paistab olevat väga Briti-lembene tegelane, Jeremy Clarksoni kogu oeuvre'i kõrval oli näiteks ka Guardiani telekriitiku Charlie Brookeri kogumik jne. Aga tõeline üllatus ootas mind allahinnatud raamatute stendil, kust leidsin Solvig Hele Koidutähe ... kollaaži "Jaa, ma olin ühes eelmises elus Lydia Koidula", mille ostmist tükk aega kaalusin. Tegu on lihtsalt uskumatu olendiga ja teos ei ole vähem uskumatu. Avastasin ka pildilisa, kust leidsin paar üliõpilast. Kes nemad eelmistes eludes olid, ei jäänud meelde, aga ka praegustes kehastuses suutsid nad üleüldise jaburusega kaasüliõpilastes palju elevust tekitada. (Ligi kolmekümnesed ajakirjandusosakonna vilistlased, Mikk Tammikut mäletate?)
Aga jah, ihule lähemale, nagu ütles Maupassant (bliže k delu - bliže k telu, kahjuks tõlkimatu sõnademäng "12 toolist"). Ostsin hoopis Ilfi kommenteeritud päevikud, kus on näha, kuidas ta terahaaval kogus kokku selle, millest hiljem sai üks mu absoluutseid lemmikraamatuid. Kahjuks on mu vene keele oskus ikka niivõrd puudulik, et originaalis lugedes paljustki ilmselt aru ei saaks. Aga no ma püüan areneda.
Kosmilise tasakaalu tõttu on mul praegu ülesanne mõelda välja näidissituatsioone B-taseme eesti keele oskajatele, mis oleks muidu lõbus, aga natuke kiire on nendega, mina aga ju kahtlen kõiges. Kirjutasin kiiresti ära "Suudab juuksurile selgitada, millist lõikust tahab" ja tahtsin sama kiiresti kohe maha kustutada, sest seda ei suudaks ma ju isegi, kui nüüd mõtlema hakata, vähemalt ei ole tulemus küll kunagi selline olnud, mida mina ette kujutasin. Ja üldse, juuksurivärk kõlab kuidagi vanamoodsalt. Siiski kardan, et näide "suudab ilukirurgile selgitada, millist lõikust tahab" ei kohta ka ehk ühtlast heakskiitu. Kuigi, "D-korv palun" on ju küll hea lihtne ära õppida.

Nüüd, kus vennad T-d (riimub sõnaga "lähivälismaad") mööda Ameerikat uitavad, julgesin mööda V-tänavat koju minna (NB! Kes soovivad jälle postkasti fekaalseid deposiite jätta - ei mahu, välismaa ajakirju on kõik täis. Või ma oletan, et ajakirju.) Aga mitte see pole tähtis, vaid see, et ma nägin kõndides kõike palju selgemalt ja avastasin, et reklaamikriitika on jõudnud massidesse. Teate küll seda plakatit, kus on näha, mis saab inimesest, kes olmekeemiat enda ja ümbruse puhastamiseks ei kasuta, vaid ära joob? (Nimed on muidugi nii sarnased ka, et eksitus on kerge juhtuma - cif, zip, cillit jne.) Igatahes oli keegi sinna peale kirjutanud "Kole laip:(" ja ma olen temaga nõus.
Aga avalikus ruumis on siiski ka silmailu. Näiteks "Vihurimäe" plakat rõõmustab kaunite inimestega ja annab ka mõtlemisainet. Kui te hoolega vaatate, näete, et oletatavasti Heathcliffi osatäitjal Marko Matverel on selline... vihuri loodud soeng, aga ma pean siiski küsima, millega ta selle 19. sajandil küll fikseeris? Päris vahaga?
Aga kõik voolab ja on pidevas muutumises ja me peame suutma ebakindlate olukordadega toime tulla ja paljusust hinnata ja diskursust ümber mõtestada. Ükskord juba arutasime teemat, et luuletus "Millest on tehtud väikesed tüdrukud - suhkrust ja jahust ja maasikavahust" on ajale jalgu jäänud, sest no äärmisel juhul suhkruasendaja ja looduslik maasikaaroomiaine tulevad kõne alla. Jahu? Valge surm. (Originaalis muide polnudki sellest juttu.) Poiste salm, mis meie variandis on pigem selline keskmise hiina ühepajatoidu retsept ("Võta tiiger, puhasta, lisa konn ja koera sabatükk"), on originaalis ka taltsam, aga ikka kuidagi loomakeskne.
Oijah, ei avaldu minus täna kuidagi mõistlikkusegeen. Otsisin selle purgijoogi reklaamifraasi "Tõmbab peo käima" kasutusi Google'ist ja leidsin versiooni, et maimäletamis "tõmbab peo käima nii siin- kui sealpool Mäo risti" ja mul tuli selline mõte, et kui juba Harjumäele peab mingi risti püstitama, siis miks mitte Mäo risti?

Ma olen täitsa valmis uskuma, et kui anda lõpmatule hulgale ahvidele lõpmatu hulk kirjutusmasinaid/arvuteid, võivad nad millalgi Shakespeare'i teosed valmis kirjutada küll.
Isegi mina sain kõikidele võimalikele Wordi menüü käskudele vajutades lõpuks lahti mingist jamast, mis pani täppe (või noh, neid bulleteid) kogu dokumendi ulatuses, mitte valitud lõigule. Tunnen ennast nüüd nagu bulletproof monk. Kuni järgmise jamani, sest kui tsiteerida leitnant Frank Drebinit, siis Wordis liigun ma endiselt edasi nagu pime mees orgial - käsikaudu.

Nüüd pole mingit kahtlust, et Tartu on Eesti liikluspealinn. Missugune diversiteet: pimedad, hullud ja purjus autojuhid + aeglase reaktsiooniga mootorrattur, kes ehmus.

Ma poleks seda küll osanud arvata, et Priit Pulleritsu eluloofilmi peaossa võiks kandideerida Matt Damon, aga pildid räägivad teist keelt.

Yle1 näitas imetoredat dokki "The Science of Dogs", millest mulle jäi eriti meelde Ungari eksperiment, kui uuriti koera kommunikatsiooni peremehega. Loomal oli liha kättesaamiseks inimese abi vaja ja siis esines üks neljajalgne osaline sellise pilguga, mis rääkis peaaegu tuhat sõna: "Vaata, no mina olen siin ja liha on seal ja mul on seda tõesti praegu väga vaja, aga mis parata, olen juba kord selline abitu ja maailm on ikka üks väga ebaõiglane paik."
Ma tahaks selle koera pilti praegu endale msn-i. Toimetamistöö on jõudnud sellesse punkti, kus ma vaatan ühte lauset, kuulan kaks korda läbi Aretha Franklini versiooni "What a Friend We Have in Jesus'est", mis on tavaliselt mulle vägagi ergutavalt mõjunud, panen faili kinni ja lähen jalutama ning võib-olla ostan koguni šokolaadi, sest mul on seda tõesti praegu paraku väga vaja ja ma olen juba kord selline abitu ja nii edasi. Kuidagi on minust saanud inimese parim sõber.

Eile nägin jumala kogemata telekast, et onutütar on otsustanud elule vürtsi anda tõsielusarjas osalemisega. Aimasin halba, ja täna sai see kinnitust. Maailmale Torujüri semiootikakoolkonna asupaigana tuntud maakonnalinnas oleks vist paslik olukorra kohta kasutada väljendit "väljaheited jõudsid ventilatsioonisüsteemi". Ema telefonikõne oli puhas hälin ja raev - "Külas ju muidugi kõik teavad juba, see filmimine oli ju ära, aga kui nüüd perekonnanime ka nimetatakse, siis ju kõik näevad ja...". Oijah.

Aastaid olen ma jälginud Sloveenia segakoori Tone Tomšic võidukäiku rahvusvahelisel koorimuusikaareenil ja sageli küsinud, kes või mis see Tone T. ometi on. Ja ennäe, vikipediast saab ju ilmeka vastuse: Tone Tomšič-Gašper, slovenski komunist, prvoborec, partizan in narodni heroj.
Mõtleme nüüd natuke Eesti olude peale. Ütleme, et meil oleks olnud nõukogude ajal kuulus meeskoor Viktor Kingissepp. Siis aga oleks ju taasiseseisvumise ajal tõusetunud vägev nimeprobleem. Kas oleks Kingissepana jätkatud või oleks kiiresti kollektiiv ümber nimetatud meeskooriks Viktor Kuressaare?

Kes hunti kardab, ärgu metsa mingu. Ma siis ei läinud, läksin Hiinalinna, kus lubati Jänest. Jänest ma ei karda.
Mida siis lisada Orkuti kommuunis kajastatule, ehk siis, mida leiti. Ikka tavalist kama, olmeprügi, kammkeraamikat ja väljasurnud imetajate luid. M. leidis jalast naela ja saadeti traumapunkti teetanusesüstile. Süstlaid oli muidugi ka maast leida, aga vaktsiini ilmselt mitte. Mina leidsin koolivenna, kelle nime ma ei teadnud, sest kui koolist lahkusin, oli ta veel väike, aga nägu jäi kuidagi meelde. Nüüd oli ta kõvasti suurem, eriti õlgade osas, millest üks oli põhimõtteliselt teises ajavööndis. Nime ei tea ma endiselt.
Ma arvan aga siiski, et päeva elamuseks oli häppening "Muna Jaani saabumine". Muna Jaan on legendaarne tartlane, kelle kreedo on pärit Justamendi laulust "Vangile ei meeldi trellid", nimelt "ja oma rahvaga mul meeldib olla koos". Muna Jaan on tegelikult ise ühemeherahvahulk, kelle kohaloluga tuleb arvestada kõigil tasuta ürituste korraldajatel. Sedapuhku suutis ta aga üllatada. Nimelt saabus Jaan kohale valge kabriolettbemariga, kahjuks oli katus kinni. Mul vajus sellepeale suu nii lahti, et ei jõudnud vaadatagi, kas bemmil olid ka uued kummid, aga jeesusmaarja, järelikult on Jaanil a) juhiluba, b) bensiiniraha. See, et ta hiljem ilmus uuesti välja valges kitlis, mille selja peale oli musta pastakaga kirjutatud "Au tööle", ja reha küljes lehvis sinimustvalge lipuke, oli juba tavaline tase.
Kahjuks on minuni jõudnud kuuldused, et teine legendaarne avalik tartlane, proua Agnes, on meie seast lahkunud. Mulle meeldiks mõelda, et kui oli värviliste vahtralehtede aeg, mida proua Agnes ikka kaustiku ja raamatukoguraamatuga komplektis armastas kaasas kanda, siis läks ta Toomemäele jalutama ja puud võtsid ta oma rüppe, nii et ta elab seal igavesti.