Nüüd, kus vennad T-d (riimub sõnaga "lähivälismaad") mööda Ameerikat uitavad, julgesin mööda V-tänavat koju minna (NB! Kes soovivad jälle postkasti fekaalseid deposiite jätta - ei mahu, välismaa ajakirju on kõik täis. Või ma oletan, et ajakirju.) Aga mitte see pole tähtis, vaid see, et ma nägin kõndides kõike palju selgemalt ja avastasin, et reklaamikriitika on jõudnud massidesse. Teate küll seda plakatit, kus on näha, mis saab inimesest, kes olmekeemiat enda ja ümbruse puhastamiseks ei kasuta, vaid ära joob? (Nimed on muidugi nii sarnased ka, et eksitus on kerge juhtuma - cif, zip, cillit jne.) Igatahes oli keegi sinna peale kirjutanud "Kole laip:(" ja ma olen temaga nõus.
Aga avalikus ruumis on siiski ka silmailu. Näiteks "Vihurimäe" plakat rõõmustab kaunite inimestega ja annab ka mõtlemisainet. Kui te hoolega vaatate, näete, et oletatavasti Heathcliffi osatäitjal Marko Matverel on selline... vihuri loodud soeng, aga ma pean siiski küsima, millega ta selle 19. sajandil küll fikseeris? Päris vahaga?
Aga kõik voolab ja on pidevas muutumises ja me peame suutma ebakindlate olukordadega toime tulla ja paljusust hinnata ja diskursust ümber mõtestada. Ükskord juba arutasime teemat, et luuletus "Millest on tehtud väikesed tüdrukud - suhkrust ja jahust ja maasikavahust" on ajale jalgu jäänud, sest no äärmisel juhul suhkruasendaja ja looduslik maasikaaroomiaine tulevad kõne alla. Jahu? Valge surm. (Originaalis muide polnudki sellest juttu.) Poiste salm, mis meie variandis on pigem selline keskmise hiina ühepajatoidu retsept ("Võta tiiger, puhasta, lisa konn ja koera sabatükk"), on originaalis ka taltsam, aga ikka kuidagi loomakeskne.
Oijah, ei avaldu minus täna kuidagi mõistlikkusegeen. Otsisin selle purgijoogi reklaamifraasi "Tõmbab peo käima" kasutusi Google'ist ja leidsin versiooni, et maimäletamis "tõmbab peo käima nii siin- kui sealpool Mäo risti" ja mul tuli selline mõte, et kui juba Harjumäele peab mingi risti püstitama, siis miks mitte Mäo risti?