Kes hunti kardab, ärgu metsa mingu. Ma siis ei läinud, läksin Hiinalinna, kus lubati Jänest. Jänest ma ei karda.
Mida siis lisada Orkuti kommuunis kajastatule, ehk siis, mida leiti. Ikka tavalist kama, olmeprügi, kammkeraamikat ja väljasurnud imetajate luid. M. leidis jalast naela ja saadeti traumapunkti teetanusesüstile. Süstlaid oli muidugi ka maast leida, aga vaktsiini ilmselt mitte. Mina leidsin koolivenna, kelle nime ma ei teadnud, sest kui koolist lahkusin, oli ta veel väike, aga nägu jäi kuidagi meelde. Nüüd oli ta kõvasti suurem, eriti õlgade osas, millest üks oli põhimõtteliselt teises ajavööndis. Nime ei tea ma endiselt.
Ma arvan aga siiski, et päeva elamuseks oli häppening "Muna Jaani saabumine". Muna Jaan on legendaarne tartlane, kelle kreedo on pärit Justamendi laulust "Vangile ei meeldi trellid", nimelt "ja oma rahvaga mul meeldib olla koos". Muna Jaan on tegelikult ise ühemeherahvahulk, kelle kohaloluga tuleb arvestada kõigil tasuta ürituste korraldajatel. Sedapuhku suutis ta aga üllatada. Nimelt saabus Jaan kohale valge kabriolettbemariga, kahjuks oli katus kinni. Mul vajus sellepeale suu nii lahti, et ei jõudnud vaadatagi, kas bemmil olid ka uued kummid, aga jeesusmaarja, järelikult on Jaanil a) juhiluba, b) bensiiniraha. See, et ta hiljem ilmus uuesti välja valges kitlis, mille selja peale oli musta pastakaga kirjutatud "Au tööle", ja reha küljes lehvis sinimustvalge lipuke, oli juba tavaline tase.
Kahjuks on minuni jõudnud kuuldused, et teine legendaarne avalik tartlane, proua Agnes, on meie seast lahkunud. Mulle meeldiks mõelda, et kui oli värviliste vahtralehtede aeg, mida proua Agnes ikka kaustiku ja raamatukoguraamatuga komplektis armastas kaasas kanda, siis läks ta Toomemäele jalutama ja puud võtsid ta oma rüppe, nii et ta elab seal igavesti.