Jätkates imelike saateformaatidega: "Praktilised superkangelased". Eks see sai jälle inspiratsiooni kodustest oludest, kui pesumasin väljastas järjekordse teose sarjast "Picasso varajane origami-periood". Aga mis oleks, kui saaks puhtalt pilguga triikida, mõtlesin ma unistavalt. Või suuta särke veenda, et nad ise sirguksid. Jumal, kui väikesed unistused! Ei mingeid kõrgelennulisi plaane päästa inimkond või vähemalt lõimida muulased. Aga samas, väike ongi uus must. Peened inimesed paistavad Vebleni "conspicuous consumption'i" olevat vahetanud "conspicuous non-consumption'i" vastu. Ah kuidas Tolstoi seda tervitaks, tema tegi ju endale ise ebamugavaid ja koledaid saapaid, nagu räägitakse. Briti lehed on täis uudiseid, kuidas kanakuutide ja köögiviljaseemnete müük on kasvanud, ning Times'is räägib keegi õhinal, et käib jala, ostis õmblusmasina ja oskab kanast kolm einet välja võluda. Heh-heh, tuleb välja, et ma olen olnud trendikam, kui keegi oskaks arvatagi. Sel nädalal olen ma metsiku resotsialiseerumiskampaania kõrval, millest hiljem, paiganud ka lõpuks ära möödunud aastal rebenenud seeliku ja parandanud silikooni abil kingatalla.
Kuid jah, mina ja sootsium. Ma käisin ju sünnipäeval, Tallinna raekojas. Kui välja arvata üks, aga märkimisväärne fopaa (ajasin segamini Ennu ja Toivo, mis pole just väike viga, sest Enn on surnud), tulin enam-vähem toime. Tegu oli sugulasega, ühega vähestest isapoolsetest, kes veel elus on, ja noh, nagu ehk kohast järeldate, representaabel selline. Oli nuttu, oli naeru. Nutma ajas Tallinna poistekoor, sest Lydia Rahula ettekujutus rõõmsast sünnipäevamuusikast on "Ema süda". Ema nuttis liigutusest ("Nii kõrgeid noote võttis see poisike, ja nii seatud häälega!"), mina (sisimas) vihast. Samas, teaduslikult lähenedes: kas on mingi noodikõrguse ja poisi pikkuse optimaalne suhe, mis mingis eas inimestel raudselt silma märjaks võtab? Ja kas pole siiski häbitu seda füsioloogilist üksikasja ekspluateerida? Naerma ajas džentelmen, kes pöördus juubilari poole sõnadega: "Mina tunnen M-i kui abikaasa tööandjat ja keskpärast tennisemängijat." Hea ajastusega pausi ajal võis näha, kuidas puna sünnipäevalapse näolt pealaele levib. Terav taat osutus konjunktuuriinstituudi juhtivteaduriks LK-ks, mis paneb mind siiski lootma, et ka edenenumas eas on võimalik peast mitte pehmeks minna.
Reede möödus töistes askeldustes, õhtul üritasin linnast võimalikult ruttu ära pääseda (järgmisele sünnipäevale tegelikult, mitte sellepärast, et mul sedakorda kuidagi eriti vastumeelne oleks kõik olnud) ja see õnnestus mul ülinapilt. Kui siis buss lõpuks ette tuli, kogunes ukse juurde seltskond väsinud näoga maakaid, kes tahtsid töölt koju Eestisse saada. Kuvandit industriaalsest rikkast Põhjast ja mahajäänud agraarsest Lõunast kinnistas pealaest jalatallani kauboiks riietunud meesterahvas.Tervitasin umbes nelja inimest, tundsin ära veel paar, sealhulgas karuintsidendis autotustatud kaitseministri (ma ju ütlesin, conspicuous non-consumption, aga kiiduväärne ikkagi). Viimase nägemine pani mind hetkeks kõhklema, sest kas ta võis tööpostilt lahkuda seetõttu, et karta pole midagi, või pigem seetõttu, et päästa pole enam midagi ja peab vaikselt Läti poole imbuma hakkama, jäi ju tol hetkel lahtiseks. Poole tunniga jõudsime bussijaamast lennujaama juurde ja ma kahtlustasin, et ummik on argument viimase oletuse kasuks, aga ei, lihtsalt keegi oli kellelegi tagant sisse sõitnud ja ühe raja kinni kiilunud.
Sünnipäeval nr 2 imbus ööst välja üha uusi endisi üliõpilasi, lahkusin vist siis, kui kaheksanda tuvastasin, üheksas oli enne minu saabumist juba ära käinud. Eesti on väike riik, aga mulle see sobib. Ma olen ise ka väike inimene.