Tehke majapidamistöödest tore mäng, nii lähevad need kiiremini ja lõbusamalt.
Minu puhul saab juttu olla pigem imelikest teleformaatidest. Kui ma laupäeval vana hambaharja abil vannitoa imelikumaid urkeid puhastasin, mõlkus mul peas "Desperate Housewives meets Dedovštšina". Eile liikusin edasi talveriiete ärapanemise juurde ja kohe tuli mõte Heraklese vägitegudele pühendatud sarjast. Augeiase tallid? Piece of piss! (And shit, mostly.) Augeiase riidekapp, vat see oleks väljakutse. "Augeias, kas ma võin selle vanaisa kitooni ära visata?" "Eeh..ei, see on mulle kallis kui mälestus." Kuus ülikonda, sünniaastad vahemikus 1950-1984. Fassongid ja kangad, millest ma väga loodan, et need enam kunagi moodi tagasi ei tule. Kolmapäeviti on BBC Prime'ist "Life on Mars", kus tegevus toimub 1970ndatel, vaadake ise, kui hirmus see pilt on.
Mitte et ma ise vähem hamsterjas oleks. Täna hommikul võtsin julguse kokku ja korraldasin isetehtud kudumite loenduse. 31 ühikut + heegeldatud seelik. Pisiplastikast nagu kindad, sallid jne ma ei räägigi. Kas endale saab lähenemiskeeldu küsida? Nii et lõngapoodides mind juba tuntaks ja ei lastaks üle lävegi? Aga no siis hakkan ma ju tänavalt mingit sünteetilist kraami skoorima. Hullud on leidlikud. Ma mäletan, et kui puuvillase lõngaga kehvasti oli, levis jutt, et vana kooli pesunööri saab ju üles harutada. Saigi! Mul on seda niiti veel kusagil mõne kampsuni sees kindlasti olemas. Kui ma sellise aja, energia ja insenerimõtte oleks millessegi kasulikumasse investeerinud, oleks meil juba planeetidevahelised raketid olemas. Või oleks mul vähemalt natuke rohkem korras kodu. Väike samm inimkonnale, suur samm mulle.