Ma olen ju mitu korda mõelnud, et muusikamaitse poolest olen ma natuke nagu neegrimutt ja muu maailmavaate poolest pigem aasia vanamees, aga eile pidin tõdema, et Aretha ja mister Miyagi peavad ruumi tegema hilisteismelisele noorukile, sest mulle teevad nalja umbes samad asjad, mis sellistele tontidele. Lugesin pooltuttava inimese blogi vahetusõpilase aegadest ja endal oli kõhe natuke, selles mõttes, et siin ma nüüd olen, väike puhas vanainimene, ja irvitan nagu kährik selle peale, kuidas kulgeb jutustaja dialoog idasaksa idioodiga ("Meile meeldib meie lihtne eluviis").
Mul oli tegelikult plaanis ka reedese teatriskäigu kohta midagi öelda, aga ma ei suuda kuidagi metatasemele tõusta. Ainult võimalikud pealkirjad on olemas: "Säärane lätlane ehk Sada vakka intertekstuaalsust" või siis hoopis "Michelsoni rehabiliteerimine". Sest kui ikka mõtlema hakata, siis mõne koha pealt out-Krossiti Krossi eesti kultuuriheeroste kujutamises üsna puhtalt. Which was nice.