Žanri kriis, raisk, ja veel milline. Eelseisva koosoleku ja toimetamistööga on emondus minus juba niigi jõudnud teatava plahvatusohtliku tasemeni, kus saab pöörata nii hüsteeriliselt rõõmsaks absurdsete situatsioonide üle kui ka lihtsalt pool päeva soiguda "Kuhu inimkond küll jõudnud on?". Toon näite elust. Bussis on ema ja tütar, lapsel on näpuvahel Bambi värvimisraamat, mida ema kommenteerib "Näe, kitseke jäi kinni, aga jänku on tema sõber, tema aitab. Sõbrad ikka aitavad". Nüüh, jah. Siis tõusevad püsti, et välja minna, aga üks daam on ees. Mille peale lapsevanem lihtsalt müksab teda selga ja teatab: "Halloo, äkki nagu kaoks eest ära". Välja nad muidugi saavad ja tormavad käsikäes edasi, näod karmid ja otsustavad. Elu on ju võitlus.
Mina tahaks praegu lahinguväljalt ära, vähemalt kuni ma aru saan, mis ma teen ja miks seda kõike vaja on. Liiga autopiloodiga olen toimetanud ja väikesi signaale mitte tähele pannud või neile reageerimise edasi lükanud. Igatahes, mõttetu mehe tunne on.