Ma olen pikemat aega Briti ajakirjanduse jälgija olnud ja täheldanud eelkõige tabloidides, aga ka päris kõvade lehtede (kui ehk Guardian välja arvata) kommentaarides teatavat maailmalõpumeeleolu, et valgetel inimestel, eriti töölisklassil pole seal enam elu ega midagi. Ja nüüd on see allhoovus pinnale tulnud, BBC 2s on terve hooaeg tulemas: The White Season. Mis mind mõnevõrra muidugi lõbustab, on see, et valgetele inimestele paistavad ohuks olevat ka poolakad. Albioni elanikele oleme ühed murjanid kõik, niipalju siis Euroopa ühiskodust.
Värvi küsimus oli päevakorral ka mu viimase aja meelelahutuspaigas, kus enamasti kirjeldatakse, mis häält teeb sülg klaviatuurile tilkudes, kui Clive Oweni pilt on üles riputatud, aga teinekord arutatakse ka tõsisemaid teemasid. Sedapuhku selgus, et järjekordne koledate mälestuste köide (sedapuhku kuidas valge tšikk gängbängerite seas elas ja töötas, nii-öelda), osutus puhtaks ilukirjanduseks. Põlglikult ütlesid pruunid ja mustad kommentaatorid, et tegu on White Woman Syndrome'iga, ehk siis iga kogemus osutub tähendusrikkaks, kui sellest kirjutab valge naine. Ja tütarlapsed, kes enne on nagu üks naine (sest see on väga sooteadlik kogukond) bitšinud nõmedate meeste ja neile kaasajooksikute kallal, kostitavad nüüd üksteist heledate laksudega, sest mõned asjad on pühad, kas teate. Ja seal me jälle oleme. Bioloogilised üksikasjad, värv ja sugu. Kuidas ka ei üritaks neist üle olla, teised on teised ja meie oleme meie ja meist ei saa kunagi teisi ja teised ei saa meiks.