Mida siis öelda tõsielusõu "Vabariigi presidendi vastuvõtt ja kontsert" kohta?
Puhas lein, nagu vaestel matustel.
Pärast kontserti käisin köögis vaatamas, kas kraanikausi all on veel seda silikooni, mis toruvahetusest üle jäi, millegagi peaks need murekortsud silmade vahel ju täitma, mis sinna kaamose- ja angstiseguse muusika ning rõhutatult tuustaka eesti taadi monoloogide tõttu uuristusid.
Aga muidu oli ju ilmselgelt säästupidu. Kõike oli vähem - kõnet, kontserti, rahvast, naeratusi. No ma ei saa endiselt aru, kas selleks, et kodumaa sünnipäevast rõõmu tunda, peab tõesti olema lasteaialaps või natuke meelevigane? Ei tea, ei tea.
Võinoh, tean ikka. Elu ongi selline. Eestlased ongi sellised. Kontseptuaalne tervik sündis ju tõesti, seda küll. Zeitgeist'ile kohaselt ruulis aga enamasti taaskasutusideoloogia, erandiks vana hea Tõnis Mägi kõrval uus hea Liidia Mägi, aga muidu ikka filharmoonia kammerkoor tuntud kvaliteedis, Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Ja siis tolksti see pisuhänd, ehk siis Björk, natuke loovat hullust, aga kuidagi... kohatult mõjus. Eeh. Ärge nüüd arvake, et ma tahaksin blonde lapsukesi, peod rukkililli täis, pääsukestele järele lehvitamas näha, aga pidupäev tähendas minu jaoks seni a) rõõmu, b) ülevust, c) (parema sõna puudumisel) pidulikkust. Muusikast ma seda ei leidnud sedapuhku. Ikka suu laulab, süda muretseb, nagu Rein Veidemann (mis värk selle salliga oli?) juba jõudis öelda.

PS.Ühe koha pealt ma aga säästmist ei andesta. Rahvusringhääling, ma kingin teile ise "Eesti ortograafia", kui seni pole selle ostmiseks raha jätkunud. Põhiarvu ja järgarvu kirjutamine ei ole endiselt selge - "oli 90. aastat vana". Mis siis, kui keegi selle kava vigaselt ette andis, tiitrites oleks võinud ikka ära parandada. Ja solisti nime õigesti kirjutada. Ja filmi pealkirjale jutumärgid ümber panna.
PPS. Otsustades selle järgi, et rahvariiete osakaal on kõvasti tõusnud, ei sobikski üritust enam pingviinide paraadiks tituleerida. Tetrede tants pigem.