Teate, tartlased, kui teile ikka Tatjana Grindenko ja tema kollektiiv kätte tuuakse, siis tulge järgmine kord palun kuulama. Isegi mina ajasin ennast välja, ja ei pidanud kahetsema. Suure osa ajast ma istusin täiesti õndsa näoga ja küsisin, kas tõesti sellised inimesed lihtsalt mängivad minu jaoks siin ja praegu, tundsin ennast nagu ülik. (Ma pean nentima, et aulas oli peale minu veel üks inimene, kelle suunurgad kohati ka üles hoidsid, ülejäänud säilitasid hoolikalt kivinenud ilme, kuigi lõpuaplausiks siiski sulasid.) Okei, repertuaar ei olnud teab mis hiilgavalt originaalne, aga vana hea vene keelpillikool, püsivalt perfektne häälestus, laitmatu maitsega interpretatsioon ja tehniline üleolek (ma ei tea, keelpillimängijate kohta vist ei sobi öelda, et lõdva randmega esitus?) lasevad mul täie rahuga öelda, et see oli elamus. Lisapalaks esitatud Xenakise teos, mille pealkirjast ma paraku aru ei saanud, aga mis võis olla "Aroura", oli minu jaoks sündmus, sest kui muidu ma hakkan juba meediumkoleda moodsa muusika puhul tõmblema, siis siin, kui nüüd päris aus olla, suuremat muusikat ei olnudki, lihtsalt helid. Aga ikka oli jube põnev!
Aga ma ei oleks mina, kui ma tõrvatilku tähele ei paneks. Aulasse kostavad tänavahelid ülihästi ja kui ikka mingi idioot oma tuunitud mootoriga autos maja eest läbi sõidab, siis põrand väriseb. Ma ei saa sellest fenomenist aru, miks üldse peab võimalikult lärmavaid sõiduriistu hankima. Soolosonaadi ajal, kui mingi eriti räme kolu mööda müristas, tuli mulle mõte, et peahoone kartserisse peaks kontserdi ajaks panema snaipri, kes lähenevad mürareostajad rajalt maha võtab. Siis aga pani muusika mind leebuma ja vähendasin pisut karistuse drakoonilisust. Reostusele tuleb vastata reostusega. Kes ikka mingi detsibellimäära ületab, saab Postimehe maja juurde paigutatud sõnnikukahurist vastava koguse orgaanikat vastu tuuleklaasi.