Võtsin Õpetajate Lehe koju lugeda ja kahetsen. Kirjandile pühendatud lehekülg võttis ikka jõuetuks. Eesti Keele Kaitse Ühingu emand, kes muide õpetas kahepunktilist (kaks punkti!) eksamiga (eksam!!!) lõppevat kursust "Assotsiogramm tekstiõpetuses" (jah, selline on/oli emakeeleõpetuse didaktika), väidab, et kirjand, see on ju nagu laulupidu, seda ei tohi muuta. Muudetakse, kui vaja on, tainas, nii repertuaari kui ülesehitust ehk nii sisu kui konkreetsemat vormi, üritus on aga ikka laulupidu. Keegi emakeeleõpetaja, kindlasti kena inimene, teatab, et "kolmest osast koosnev eksam kontrollib osaoskusi, mitte tervikoskust argumenteeritult oma mõtteid väljendada". No misasja, kas see on midagi halba või? Keelt tuleb tunda ja osata, st just nimelt osaoskusi kasutada igas vormis; kirjandi "ärategemine"ei saa olla eesmärk omaette. Andry Ervaldil on õigus, kui ta leiab, et tegu on rohkem rituaaliga. Õnn on muidugi, et meil sunnitakse vaid uni- ja konformselt mõtteid avaldama aastaid teada teemade järjekordsete versioonide põhjal; antropoloogiliselt väljakutsuvamates ühiskondades on initsiatsiooniriituste puhul tavaks ellujäämisõppused teemal "10 toitu üraskist" või genitaalide tuunimine, aga mind lihtsalt ärritab, kuidas kedagi ei paista huvitavat, et suurepäraste kirjandipunktidega kirjaoskajate kõrval lahkuvad koolist inimesed, kes oleks võinud parem aega kulutada elementaarse õigekirja kinnistamisele. Aga ei, püha kirjand ootab, võtke paberid ja pealkiri on...
Ei, ma pean minema nüüd nunnude kassipoegade pilte vaatama, muidu ei saa jälle rahulikult magada.
Muide, samas lehes kirjutatakse, kuidas sotsiaalteadlased on pannud projektile pealkirjaks "Inimkaubandus ja prostitutsioon - kutse- ja keskkooliõpilaste perspektiiv". Ma usuks, et noortel on siiski ka muid väljavaateid.