Yle1 näitas imetoredat dokki "The Science of Dogs", millest mulle jäi eriti meelde Ungari eksperiment, kui uuriti koera kommunikatsiooni peremehega. Loomal oli liha kättesaamiseks inimese abi vaja ja siis esines üks neljajalgne osaline sellise pilguga, mis rääkis peaaegu tuhat sõna: "Vaata, no mina olen siin ja liha on seal ja mul on seda tõesti praegu väga vaja, aga mis parata, olen juba kord selline abitu ja maailm on ikka üks väga ebaõiglane paik."
Ma tahaks selle koera pilti praegu endale msn-i. Toimetamistöö on jõudnud sellesse punkti, kus ma vaatan ühte lauset, kuulan kaks korda läbi Aretha Franklini versiooni "What a Friend We Have in Jesus'est", mis on tavaliselt mulle vägagi ergutavalt mõjunud, panen faili kinni ja lähen jalutama ning võib-olla ostan koguni šokolaadi, sest mul on seda tõesti praegu paraku väga vaja ja ma olen juba kord selline abitu ja nii edasi. Kuidagi on minust saanud inimese parim sõber.