Kui vanaks peab inimene elama, et ta julgeks vanematele öelda, et kahju küll, ja ma saan aru, et see teeb teid kurvaks, aga MA EI TAHA ENAM MAALE TULLA? Ma ei sallinud seda kohta first time around, kui ma seal pidevalt elasin vanuses 1-6 ja liiga paljud suved pärast seda, kui ema pääses pühapäeval õhtuse bussiga linna töönädalale vastu ja mina roomasin viljapõllus ja esitasin endale stseeni "Ema, ema, miks sa mind maha jätsid?", pärast tegin endale suhkruga leiba. Ma arvan, et see mu ainevahetuse ära rikkuski. Igatahes, laupäeval andsin järele ja käisin ära. Ikka sama jama, soise sisemaa kleepuv kuumus, putukad igal pool, kaasa arvatud kaevus. Koolimaja asemel, kus ma esimesed eluaastad veetsin, oli võpsik. Tee peal tuli vastu onupoeg, kelle kohta möödunud aastal liikusid kahtlused, et ta on surnud, vangis või Saksamaal (issand, no nagu II maailmasõda käiks veel). Onutütretütar (7 aastat) oli puhtast igavusest omandanud inglise keele keskvõrde, vähemalt sõnast short, teatades kummardavale tädile "You are shorter than me right now". Kui talle al-Jazeerat näidata, kas ta siis hakkab araabiat patrama, ainult et keegi ei saa aru? Mul näiteks ei olnud lapsepõlves telekat ja nüüd ma pean vanas eas ise näpuga prantsuse grammatikas järge ajama, missugust minevikku kasutatakse siis, kui sündmus juhtus millalgi hüpoteetilises määramata ajas ja piilupart võis, aga võis ka mitte olla rongijuht, aga kuna ise ei näinud, võiksime evidentsiaalsuse edasiandmiseks kasutada ... subjonctif'i? Järgneb sujuv üleminek: käisin doktoritöö kaitsmisel, kus sellest e..asjast räägiti. Oli tore, kuidas bulgaarlane ja soomlane vestlesid eesti keeles teadusest. See on võimalik, uskuge või mitte. Mitte nii sujuv e-põhine üleminek: hommikuse koosoleku nali oli "Ei tea, kesned e-migrandid küll siis on", aga ma tahaks nüüd lõpuks ka e-vangeeliumi ehk häid uudiseid kuulutada: koosolek otsustas, et internet võib nüüd väikse tähega kirjutada. Oh happy days.

Vähemalt ei tule pühapäeva õhtul Kurski tankilahingu remake'i, võib pärast eilset poolfinaali õhata. Ega ma väga pingsalt mängu ei jälginud, sest lugesin raamatut ja lehti ning juurdlesin, kas Ekspress on keelekorralduse guru Valter Taulit tõsiselt võtma hakanud, sest 'plokkima' ja 'kabariidid' viitab juba teatavale süsteemile. Aga ma ei kadesta lehetegijaid, sest ikka juhtub, ainult et avalikult. Raamatu puhul ei kadestanud tõlkijat, sest Rankini sõnamängudega pole eesti keeles suurt midagi peale hakata. Natuke saab tagasi tõlkides välja mõelda, mis originaalis oli, nt "Ma pole oma bordelli pidaja" on kujul "I am not my brothel's keeper" pisut arusaadavam, aga kohati oli õnnetuseks lausa selgelt öeldud "naljatas X" vms. Panna joone alla märkus "Tõlkimatu sõnademäng serbohorvaadi keeles"?
Aga loomulikult veel elulisem küsimus on, kes tuleb tõlgib mu soovid juuksurite keelde? Täna oli jälle ärev hetk, kui neiu arvas, et ta teeb mulle selle Briisi, mida "Braavo" saates olla küsitud. Briis? Braavo? Kaks tundmatut ühes võrrandis on minu jaoks ikka pisut liig. Aga suvi on ju, ma võin rätiga käia kui tahan, mõtlesin ma, ja ütlesin lahkelt, et lasku kääridel käia. Laskiski. Mis aga ka eesmärk ei olnud, jälle on tulemus vanaldane jalgpallihuligaan. Aga ma ju lähengi varsti riiki, kus võistlused toimusid, nii et kohane.

"Wicked!" osutus ise piisavaks vastumürgiks. Ma nüüd enam vist tükk aega ei jaksa nii pakse raamatuid ette võtta. No ta oli hästi õmmeldud, nagu Keskuses Ahto Muld tavatses öelda, aga tooksin sellise analoogia, et kunagi oli Pikris Koržetsi jutt, kuidas perekond vägivalla ähvardusel moosi sõi - "Poiss teeb virilat nägu, aga näitan talle triikraua juhet. Sööb edasi. See on meie moos. Ise korjasime marjad, ise panime purki." Cooper on oma vormelit "Kepp ja küla" sedapuhku hariduselu teemadega laiendanud ja elupõlise pedagoogina oleksin pidanud ju vaimustatult õhkama, et ometi kord, aga ma pean ütlema, et 13aastased kahe lapse emad ja kurjad geeniused mõjusid pigem õõvastavalt, nende suguelundite kirjeldamine oli aga juba minu taluvuspiiride lähedal. Elu vanal heal Inglismaal annab vist sellist jutuainet kõvasti, aga mulle tundub, et veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud.
A propos, võimsa naisteka saaks ikka trend24 tegijate seiklustest. Oh kuidas oleksin tahtnud olla diktofoniga kärbes nende kontori seinal või Trooja hobune arvutis! Need isiksused, need kired. Kui Marilin V sellest nüüd kiiresti raamatut ei kirjuta, tuleb ta raiskamise eest kohtusse anda. Eesti on väike riik ja iga talent on arvel. Kahjuks ei leia ma Internetist seda lauset, kus ta kellegi käest küsis, kas tunned end isahirvena vms, aga ma mäletan tunnet selle lause lugemise hetkel nagu vanemad inimesed Gagarini kosmoselendu - jah, inimkond on selliseks asjaks võimeline.

Oh kui raske on sinust lahkuda, Viljandi.
Eriti pärast pühi õhtusel ajal. Esimesele bussile me peale ei mahtunudki, õnneks oli ikka üks veel kavas. Külastasime Suurt Venda, kus oli palju väsinud inimesi. Ühe baarileti taga konutava jorsi kohta kommenteerisid tema kainemad sõbrad, et Marek on nagu jõehobu, ainult silmad paistavad veel mudast. Marek aga kosus ja osutus kandva baritoniga, kuigi mitte väga viisipidavaks esinejaisiksuseks. Lahkusime hetkel, kui ta laulis raadioga kaasa "ja jaaniõhtul Mitt(?) saab igal aastal lõuga". Depressiivsed jne.
Muidu oli nii, et rabakontserdil on saabunud žanri kriis. Raba on endiselt uimastav, mida oli ka vahetekstidest selgelt kuulda, samuti oli palju rahulikus unes viibivaid inimesi. Noorinimeste kellaansambel peaks aga panema kinni konsultatsiooniaja rütmidoktori juures. Oli lugusid, kus taktijoonel oli alati keegi selge võitja, aga paljude puhul tuli jääda ka fotofiniši tulemusi ootama. Kohati tuli ka Mozarti-filmi parafraseerida - "Not too many notes", st mõned vajalikud olid puudu. Alatu on laste kallal norida, aga alatupoolne on ka lapsed öösel esinema tirida.
Oh põrgut, mul tuli see "Pähklipureja" lugu meelde, mida nad esitasid. Ega see enne minema lähe, kui vastumürk on võetud, aga ei saa ju, pean minema baka-tööde kaitsmisele, kus pole veel kindel, kes nuttes minema tormab, juhendatavad või mina.

Aasta, kui mitte kogu veevalaja ajastu oksüümoroniks näib kandideerivat projektijuht. 24 tundi enne trükkiminekut teatada, et 200-leheküljelise raamatu küljendus on nüüd valmis, ma saadan, aga homseni on aega ainult, et kahju küll. Kui ma kirja failiga kätte sain, oli viis tundi juba läinud. Ma ei oleks ennast kahel aktusel traumeerimas käinud, kui oleks naaatukenegi varem mingist tähtajast teada antud, aga kus sa. Palju õnne mulle kõigi poolt, tuleb tore töö-öö.

Seda, et meie leibkonnas oleks tegu kivistunud soorollidest kinnihoidmisega, ei saa küll kuidagi väita. B-san käib niikuinii juuksuris märksa sagedamini kui mina, aga eile oli ka klassikaline kaubamajasituatsioon, et üks proovib riideid ja teine ohkab silmi pööritades. No ma liialdan natuke, tegelikult ma lugesin raamatut. Kõik oli väga tsiviliseeritud, ma ei pidanud valima kahe enam-vähem ühesuguse musta pluusi vahel, samuti ei teinud ma klassikalist viga, et oleksin öelnud midagi nagu "pigem pikitriip, see salendab" vms. Must on uus must. Kaks uut musta, kui täpsem olla.

Lugesin eelmist Teater Muusika Kino ja nentisin, et maailmas ikka valitseb mingi habras tasakaal. Et jah, on küll staarmeikar Kaia Triisa, aga on ka tõeline staar Kaia Urb. Vat kui teda ei oleks, ma oleks natuke murelik.

Jilly Cooper on mu uus heroiin, otseses ja kaudses mõttes. Lugesin vist enam-vähem neli tundi jutti, kuni silm enam väga hästi ei seletanud, aga sain "Ratsanikud" läbi. Ees ootavad "Rivaalid" ja "Wicked!". Tunnen ennast nagu Amy Winehouse, kelle keegi on selgitanud, et ei, süstima ei peagi, kui sa nõela kardad, H-d saab ka suitsetada. Oijah, rehab'i aega juba natuke kardan. Mis/kes selline kirjanduslik metadoon võiks olla?

Kui kunagi jõuab lavalaudadele muusikal "Riigikogu", siis üks aaria hakkab kindlasti sõnadega "Täna ma hääletan läbi öö, see on lihtne, see polegi töö".
Vt ka Eelarve parandusettepanekute hääletamine on kestnud riigikogus terve öö

Milk of human kindness'i lüpsirekordit täna ikka ilmselt ei taotletudki.
Okei, ma teadsin, et päev, kus ma pean ID-kaardi jaoks lõpuks ometi pildid ära tegema, ei saagi hästi lõppeda. No ma ju olen peeglisse vaadanud, eks ole.
Jäädvustatakse seda, mis on.
Fotograaf, valküürilaadne blond naisterahvas vaatab mind pilguga, mis ütleb: "Mis mõttes ei tule Valhallasse." Pange tähele, ilma küsimärgita.
"Tähendab, dokumendifotol on väga kindlad nõudmised, kulmud väljas, silmad väljas. Teil on see tukk igal pool." Kena, kleebin tuka enam-vähem süljega lauba külge ja küsin alandlikult: "Kas nii?" Urahtus. "Ärge liigutage nüüd." Pilt. "No selline jäi." "Oi," nendin vaikselt, "äkki peaksin pead natuke otsem hoidma?" Õlakehitus, "Ei tea, aga selle kampsuni võtaks ära." Võtan. Ei pilguta. Pilt. Enam ei jaksa atmosfääri hingeõhuga soojendada ja lepin sellega, mis peale jäi. "Tunni aja pärast saab valmis." Selge.
Pildid saan kätte tumedajuukselise tütarlapse käest. Avan ümbriku, jep, olemas. Küüliku ilme madu nähes on täpselt ja detailirikkalt jäädvustatud. Tuigun tänavale ja kohtan inimest, kellest oletan, et ta võiks mu ära tunda, ikkagi hea mitu aastat ühes kooris lauldud. Olen esimese lause ära öelnud, kui taipan, et ei, täna mitte. Mulle saab osaks heatahtlik pilk, mille valge turist heidab kerjavale ullikesele - liigutav, aga ma ei sekku, katsu ise hakkama saada. Sammu aeglustamata liigub meesterahvas edasi. Tänan.
Neli dokumendifotot - 35 krooni.
Võimalus ennast ühe päeva jooksul kaks korda idioodina tunda - priceless.

Otsustasin vaatamata äralöödud jalale siiski jalgsi linna tulla, sest motsiooni ja välimist lufti on minusugusel eakamal olevusel ju ikkagi vaja, ja elul oligi kohe üllatus valmis. Kaltsuka juures tuikusid mulle vastu kolm noorepoolset jorssi, kellest üks tervitas mind ülevoolavalt "Tere musi kuidas läheb?" Rõõmustasin, inimese ja naisena. Nagu tüdruk, kellele heasoovlik klassivend joomingu käigus ütleb, et näe, sinuga saab ikka täitsa juttu ajada, sul oleks nagu mehe mõistus kohe, mille alltekst on endiselt, et kahju, et sa nii kole oled ainult. Aga no midagigi, eks ole.

Mina ei tea, kus ma varem olen elanud ja mida lugenud, et ma sellest mehest midagi kuulnud ei ole. Okei,olgu ta pealegi eelkõige "the Web's usability czar", aga ka lihtsalt tekstitegemise kohta tuleb tema suust puhas tõde.
"Play down marketese and internal vocabulary. Call a spade a spade, not a digging implement. Certainly not an excavation solution."
Nägite, jah? Aga mis teie kirjutate: "Logo graafiline käsitlus seob tervikuks rahvuslikud mustrid ja Eesti geograafilise visuaali. Värvipalett mõjub rõõmsana ning annab enam võimalusi loominguliseks lähenemiseks."

Täna blogil ka tarbijalisa. Testime Briti ja Eesti depressiivseid väikelinnu!

kus õhtul pole mitte kuhugile minna
Stretford: Although Stretford town centre is busy during the day, there is very little in the way of a night-time economy. There are no restaurants or other entertainments except for a number of public houses and members-only social clubs. There are two public libraries, Lostock Library and Stretford Library, run by Trafford Council.
Märjamaa: Luule- ja Loomeklubi Avaja, Ruut 66 Pubi, Märjamaa raamatukogu

seal jaanitulel alati saab keegi lõuga
Stretford: Community leaders were this week calling for a zero tolerance approach to gun crime following new shootings in south Manchester. Halton McCollin, 20, shot in a Stretford takeaway is the latest in a series of young men and women to lose their lives on the streets of south Manchester.
Märjamaa: Muudame jõulud ohutuks: Eesmärgiks on käibelole­vate ebasea­duslike relvade hulka vähendada ning selle tulemusena ühiskonna turvali­sust tõsta.

sul on üks saladus, sa oled ühest neist
Stretford: Morrissey, Joy Division singer and lyricist Ian Curtis, Jay Kay, lead singer and songwriter of Jamiroquai.
Märjamaa: Leslie Laasner

Minu arust Eesti võidab.

Mina ei tea, nahkgalanterii jumal ei ole minuga. Sel aastal juba teine kord kostis keset tänavat koti viimne ohe ja sang lahkus põhikorpuse küljest, sest ei pidanud pingele vastu. B-san soovitas, et peaksin kusagilt hai- või elevandinahkseid tooteid otsima, aga ma arvan, et alla metalli ei hakka enam jamama. Mingile postkastile kärult võetud sang külge keevitada ja anname minna.

Muidu on nii, et ülestimuleerisin ennast eile muusika ja kirjandusega ("Püha Maama"), uni ei tulnud ja kirjutasin luuletuse.

Eesti on üksiklaps
Vennalikku peresse adopteeritult
Seisab pildi serva peal
Taskusse topitud käsi ümber
Kartulimaalt korjatud kivi

Lahkuminek oli pisaratevaba
Ega suuremat suhtlemist enam pole
Vahel saab Lätiga piiri peal kokku
Juttu ei jätku kauemaks
”Kuidas Leedul muidu läheb?”
”Ah, mis tal ikka, tööd rabab teha, mis muud”
”Nagu me kõik, nagu me kõik”

Eesti istub oma kivilinna korteri ainsas toas
Vaatab MTV-d ja unistab
Te ei taha teada, millest
Keegi ei taha teada, millest

Ma arvan, et see läheb veel edasi, aga praegu pole aega.

Just lugesin kaks selle mehe raamatut läbi, mis ma Rahva Raamatust jumala juhuslikult majanduse riiulist leidsin. Sõna juhuslikult tahaksin rõhutada, sest see haakub natuke Talebi ühe nõuandega: tuleb käia pidudel, sest võib juhtuda, et kuuled huvitavat infot. Nii palju on inimeste peades, mida ei saa enne teada, kui nendega jutu peale ei satu. No ma ei ole mingi peoloom nüüd küll, aga infopuru kogumist olen ma elu aeg harrastanud.
Aga tal on veel palju toredaid mõtteid, ja sedapuhku mitte "toredaid" "mõtteid", vaid tõesti huvitavaid ideid ja vaatenurki. Näiteks leidsin ma põhjenduse oma imelikule tööstiilile - kõvasti molutamist ja siis äkiline aktiviteedipuhang. Minus on lihtsalt palju ürginimest säilinud, kes ka uitas muidu niisama, aga mõnikord sai söögiga kokku ja siis oli äkki tegemist küll.
Ja täiesti kuldsed sõnad on loomulikult need: "If possible, tease people who take themselves and their knowledge too seriously. "

Mul on siin "Eetris on Eesti" päev. Leslie da Bass kahes inkarnatsioonis (et mitte öelda HU?) ja Tõnis Kahu lemmikud. Täitsa nitšekas valik. "Kosmoseodüsseiat" tööarvuti CD-lugeja paraku ei käitle, no ja polegi nii palju ehk vaja. Mis ma muusika kohta ikka lalisen, kuulate ju ise kõik niikuinii.
Aga mul on ka raamatuid. Ja siin ma pean küll kirjastajate südametunnistusele koputama. Juure luulekogus on lehekülg 51 vabavärsiline valang "Türgikeelne internet". Olles end poolakeelsest luuletusest läbi närinud, võtsin juba heaga türgi-inglise sõnaraamatu ette, et järgmist teost lugeda ja nautida, aga suur oli mu pettumus, kui selgus, et tegu oli hoopis indoneesia keelega. Tuletaksin siinkohal "ärimeestele" meelde, et "Sekali lancung ke ujian, seumur hidup orang tak percaya." /Once a person cheats in an exam, forever people will distrust him.
Tõsiselt rääkides aga süüdistan ennast, et haibi ohvriks langesin ja raamatu üldse ära ostsin. Kardan, et keegi saab selle minult kingituseks.

Ahsoo jah, et Kadri K teemast ei saagi see nädal kuidagi lahti. Sedapuhku astus tema maine kehastus ise eile Tartu-Võru bussi, kus mina juba eespingil närviliselt mõtlesin, ega ma kogemata Uha peatusest mööda uha (Kas teie ei teeks nii rumalat sõnamängunalja, kui selline võimalus on? Siis te olete küll kõik paremad inimesed kui mina, aga see on juba tuttav jutt), ja väljus mingis metsavahelises peatuses, kus teda ootas vana indiaanlase hoiakuga poeet Jaan K, kelle huultel mängles valgustatud inimese leebe naeratus. Loodan, et vaevatud filmitegija leidis sõprust ja mõistmist.

Ilmselt seetõttu, et tahtsin nii desperaatselt, et lõbus oleks, läks kõik muidugi vastupidi. Tulin kooriürituselt ära tundega, et vajan uut referentgruppi või publikut või iseloomu. Kui ma juba iseennast ära tüütan, mis siis veel teised peavad arvama.