Ahsoo jah, et Kadri K teemast ei saagi see nädal kuidagi lahti. Sedapuhku astus tema maine kehastus ise eile Tartu-Võru bussi, kus mina juba eespingil närviliselt mõtlesin, ega ma kogemata Uha peatusest mööda uha (Kas teie ei teeks nii rumalat sõnamängunalja, kui selline võimalus on? Siis te olete küll kõik paremad inimesed kui mina, aga see on juba tuttav jutt), ja väljus mingis metsavahelises peatuses, kus teda ootas vana indiaanlase hoiakuga poeet Jaan K, kelle huultel mängles valgustatud inimese leebe naeratus. Loodan, et vaevatud filmitegija leidis sõprust ja mõistmist.