Eile tegin kõik, et tuju tõsta. Vaatasin kolm osa "Jeevesi ja Woosterit" ja lugesin pärast veel kaks juttu peale ka. Magasin kaua ja õnnelikult.
Hommikul hakkasin lehti lugema ja jälle sama jama, filmi kohtusaaga jätkub jne jne. Tõde ja õigus, osa 2000.
Mind vihastab, et ammu on meelest ära läinud, mis selle filmi mõte oli, kui üldse oli kunagi mingi mõte, sest kogu aur läheb arutelu peale, kui sarnane siis ikka olukord päriselt juhtunuga on, kes keda ära kasutab ja kelle arvelt kuulsaks tahab saada ja üldse, kas meil on õigusriik või ei ole. Kedagi peale režissööri ei oskaks selle eest tegelikult letti võtta tõesti, sest tema uljas casting selle kammi kaasa tõi. Võrdlused Lutsu ja ei tea kelle prototüüpidega ei pea vett, raamat ja film on ikka kaks eri asja. Žanri piirid muidugi ähmastuvad igal pool, dokfilmides on järelemängitud stseene ja mängufilmides dokkaadreid, aga ei saa loo osalisi nii erinevalt kodeerida, et poisi tegelaskuju on (ajalehelugude ja kommentaaride põhjal otsustades, nii et mitte liiga informeeritud arvamus) enam-vähem ikooniline märk (välimus+detailid eluloost), ema on sümboolselt esitatud ja isa esineb peaaegu iseendana. Üldistuse tase võiks ühtlane olla, aga just kunstilise üldistusena asja esitletakse. Kunstilisuse koha pealt ei oska ma üldse midagi öelda ja kardan, et kogu lugu on filmi vaatamise mõtte mulle nii vastumeelseks teinud, et ma ei usu, et seda kunagi teen.
NB! Hoolikalt hoidun kommenteerimast režissööri puhul seda, kes ta on, ja püüan piirduda sellega, mis ta teeb/tegi, kuigi üht-teist ausalt öeldes peast läbi käis küll, ja ei midagi positiivset.