Töiste kohustuste tõttu veetsin neljapäeva Tallinna Ülikoolis. Üha süveneb minus veendumus, et tegu on katsega "arendada turumajandust ühes eraldivõetud liiduvabariigis". See ei ole nüüd mingi sisulise külje kriitika, vaid lähtub puhtalt ruumielamustest. Tahtmatult sai mulle nimelt osaks matk minevikku. Üritus ise toimus uues majas, kus, nagu ma aru saan, humanitaarinstituudi avalikud intellektuaalid on endale käepärase universumi ja universitase rajanud. Ja tõesti, seal on lihtne ette kujutada, kuidas haldjalikud noored on sensei jalge ees sedavõrd haiku-analüüsi süvenenud, et ei märkagi, kuidas akna taga on lumehelbed vahetunud sakura-häitsmete vastu. Aga minul oli vaja leida toitumispaik ja õnnetuseks küsis keegi kergeusklik (kardan, et tagasihoidlik budistist professor) teed koristajalt. "Pitanije-pitanije, na tretjem etazhe u vas pitanije." Ei olnud tegelikult, aga no vale inimese käest küsisime muidugi ka. Selgus, et tuleb maja vahetada. Keeltemaja koridori madal lagi ja klassikalist sõjalaevastikuhalli värvi toekad metalluksed jätsid mulje, et oleme emalaeval ja külm sõda ikka vist käib veel, ainult et sedapuhku oleme me Varssavi bloki maadest teisele poole üle kolinud. Laevamuljet süvendas kaht maja ühendav klaasist käik, no nagu sadamas. Ja siis, järjekordse metallukse taga, tuli juba vana peahoone, mis mulle kui (endisele) nõukogude inimesele tundus kuidagi kõige inimlikum ja kodusem isegi. (Need, kes Tartu kaubamaja Tallinna ülikoolis hüüavad - tulge mõistusele, vana peda peahoone on väga ilus maja.)
Üritusest endast ei hakka ma parem rääkima, muidu ärritun veel ja kaotan viimsegi soovi teemaks olnud valdkonnaga edaspidi tegelda.
Pärast veetsin muidugi aega Rahva Raamatus, mille ingliskeelsete raamatute ostujuht paistab olevat väga Briti-lembene tegelane, Jeremy Clarksoni kogu oeuvre'i kõrval oli näiteks ka Guardiani telekriitiku Charlie Brookeri kogumik jne. Aga tõeline üllatus ootas mind allahinnatud raamatute stendil, kust leidsin Solvig Hele Koidutähe ... kollaaži "Jaa, ma olin ühes eelmises elus Lydia Koidula", mille ostmist tükk aega kaalusin. Tegu on lihtsalt uskumatu olendiga ja teos ei ole vähem uskumatu. Avastasin ka pildilisa, kust leidsin paar üliõpilast. Kes nemad eelmistes eludes olid, ei jäänud meelde, aga ka praegustes kehastuses suutsid nad üleüldise jaburusega kaasüliõpilastes palju elevust tekitada. (Ligi kolmekümnesed ajakirjandusosakonna vilistlased, Mikk Tammikut mäletate?)
Aga jah, ihule lähemale, nagu ütles Maupassant (bliže k delu - bliže k telu, kahjuks tõlkimatu sõnademäng "12 toolist"). Ostsin hoopis Ilfi kommenteeritud päevikud, kus on näha, kuidas ta terahaaval kogus kokku selle, millest hiljem sai üks mu absoluutseid lemmikraamatuid. Kahjuks on mu vene keele oskus ikka niivõrd puudulik, et originaalis lugedes paljustki ilmselt aru ei saaks. Aga no ma püüan areneda.
Kosmilise tasakaalu tõttu on mul praegu ülesanne mõelda välja näidissituatsioone B-taseme eesti keele oskajatele, mis oleks muidu lõbus, aga natuke kiire on nendega, mina aga ju kahtlen kõiges. Kirjutasin kiiresti ära "Suudab juuksurile selgitada, millist lõikust tahab" ja tahtsin sama kiiresti kohe maha kustutada, sest seda ei suudaks ma ju isegi, kui nüüd mõtlema hakata, vähemalt ei ole tulemus küll kunagi selline olnud, mida mina ette kujutasin. Ja üldse, juuksurivärk kõlab kuidagi vanamoodsalt. Siiski kardan, et näide "suudab ilukirurgile selgitada, millist lõikust tahab" ei kohta ka ehk ühtlast heakskiitu. Kuigi, "D-korv palun" on ju küll hea lihtne ära õppida.