Veetnud hommikul tunnikese riigiasutuse rüpes, tulin päiksepaistele tagasi ja kiitsin ennast, et olen ikka nii õigele töökohale sattunud ja sellest kinni hoidnud. Sest vaadake, üldjuhul suhtlen ma oma töös ju meeldivate inimestega, meie nooruse kaunimate õitega. Kuigi mind aeg-ajalt (ja viimasel ajal üha sagedamini) tabavad kahtlused mu töö mõttekuse koha pealt, ei pea ma vähemalt võimlema imelike ülemuste, osakonnasiseste ja allüksuste vaheliste suhtepundarde, eneselt vastutuse veeretamise, fassaadi säilitamise, käest ära libiseva üha keerukama valdkonna tundmise, poliitika, rahvusküsimuse ja muu sellisega. Võtan kinnitatud õppekava ette, täidan punktid sisuga. Kui on õppevahend, kasutan, kui ei ole, kombineerin. Olen võimaluste piires vastutulelik ja üritan positiivset ja konstruktiivset joont hoida. Tean kogu aeg, mida räägin ja et aine põhiline sisu ei muutu, kui tuleb uus professor /rektor / minister /riigikord. Kõik.
Aga koosolekul tõusis mul inimeste vahel valitseva pinge tunnetamisest vist lausa vererõhk. Jalge all avanes samal ajal kuristik, kus ühel pool oli üks üksus ja teisel pool teine, kes peaksid kuidagi keskel kokku saama ja koostööd tegema. Samas sai üha selgemaks, et ongi pinnal liueldud ja tegelike sügavate jamadega pole midagi ette võetud. Üle hulga aja ei leidnud ma olukorras absoluutselt mitte midagi naljakat. Need olid sealjuures samad inimesed, kes poolteist nädalat tagasi üksteisele ja meile õlale patsutasid, et näete, tubli töö tehtud. Siis aga tuli ühe patsutaja alluv ja ütles, et töö pole tubli, täpsemalt, temale kui asjatundjale näib see täiesti kasutu. Siis kohtasin teist asjatundjat, kes väitis sama. Aasta töö on täiesti asjata olnud, üldse mitte seda poleks vaja olnud. Mida siis oleks vaja olnud, taevas hoidku? Oleks siis ju võinud ülesande püstitadagi niimoodi, nagu vaja on. Kes üldse püstitas? Kes kellelt mida nõuab? Kes võttis vastu informeerimata otsuse süsteem ümber teha enne, kui selleks valmis oldi? Nagu näha, puhtalt küsimused, kes jääb süüdi. Kuidas edasi toimida, et parem saaks, jäi selgelt sõnastamata. Ja kokkusaamisest jäänud stressitase annab täiesti füüsiliselt tunda ega lase millegi mõistlikuga tegelema hakata.