Ühest küljest on tore, et minul ja Angelina Joliel on ilmselt ühine esivanem olnud millalgi 10 000 aastat tagasi.
Teisest küljest oleme me seega, nagu on kõik sinisilmsed inimesed, lihtsalt mutandid. Cool.

Taga paremaks, üks mu lemmikkolumniste, Miles Kington, on ära surnud. ("Doom! Doom! Doom!" pomisedes vasakule ära.)

Koorijuhtidega on vist mõnikord selline lugu, et dirigeerimine tuleb hästi välja, aga koori juhtimine mitte väga. Muidu ei oleks ju olukord selline, et sel aastal iga jumala kolmapäev olen ma tundnud, kuidas minus tingitakse seda passiiv-agressiivset teismelist jälle pead tõstma, kellest ma lootsin olevat juba lahti saanud lõpuks. No ei saa ju lood sellest selgemaks, kui rääkida, kuidas keegi ei oska ja kui koledat häält kõik teevad. Kus on positiivne programm, mida teha, et oskaks ja ei teeks?
Seni olen proovi ajal rahulikult lugenud või töid parandanud, kui parasjagu laulda pole vaja (ja see on päris tubli osa ajast praegu), aga täna oli kuidagi frustratsiooni level nii üles pekstud, et kuigi mul on tore raamat käsil, ma lihtsalt vahutasin vaikselt vihast. Ja see ei lähe üle. Mulle ei meeldi jõuetu ja teiste tujudest sõltuv olla.

Lihtsalt käimise pärast otsustasin lõuna paiku ikka majast väljuda. Avastusi oli igal sammul.
Seina äärde kogunev saast pani mind mõtlema, et äkki on kusagil välja kuulutatud võistlus "Teeme kodulinnast põhjamaade Napoli".
R-kioski küljest teatati, et täna on ilusate tüdrukute päev. Võtsin joonelt põhja asemel suuna kirdesse - kindlasti on selle päeva puhul kesklinnas mingid üritused, paraadid jne, ei hakka ma siis seda ilu rikkuma. Parem peaks vaatama, kas elukohajärgsesse raamatukokku on ehk Panso päevaraamat toodud. Ei olnud. Astusin siis lugemissaali, et ajakirjandusega tutvuda. Tüpode jumal oli moodustanud Akadeemia kaanele toreda pealkirja "Kolbluse "kuldreegel" kui üldinimlik väärtus". Ma ei saa kolbigi parata, et ma niisuguste asjade peale itsitama hakkan. Õnneks ei pannud seda keegi tähele, sest üks vanainimene rääkis teisele kõva häälega, mis ta Kroonikas nägi: "Oi jummal kui kallis naine see on. Ripats on kakssada tuhat, kleit on kolmsada tuhat ja kasukas on viissada tuhat. Multimiljonär Sõõrumaa naine." Tänuväärne oli see, et kommentaare ei järgnenud, ainult puhtad faktid, sealjuures konkreetsete arvandmetega.
Lugesin ka Postimeest ja ohoijajaa. Eelmisel nädalal oli Guardianis selline lugu nagu "Feel riled? Get random", kus soovitati seksismile juhuslike feminismiaktidega vastu hakata. No näiteks sõimata kedagi "Get out of it, you Clarkson!". Tuleb tunnistada, et Eestis on seda väga lihtne ellu viia. "No pu... Pullerits küll, mis jama see on!" Priidu (jah, ma võin nii öelda, ma tunnen teda) esimene lause "Miks küll peavad kõik Ameerika jaburused Eestisse jõudma?" tuletab mulle aga meelde seda korda, kui ta oma Ameerika ajakirjanduse õpikut esitledes umbes sama lause ütles ja Marju Lauristin heleda jaalega naerma puhkes ja käsi kokku lõi, sest see oli nüüd ikka tõesti midagi, mida vanalt ameerika apologeedilt ei ootaks.
Ja kui ma juba e-kaubamajas olin, käisin ka sealses söömakohas. Ammu on mul peas mõlkunud üks sotsio..maeiteamis teaduslik tähelepanek, et kui burksiputkad tõmbavad kokku selliseid tunkedes tüüpe, kes saabuvad autodega, mille peale on kirjutatud Plekkmehed või Katusepakkujad, siis Du Nordi suure piima ja päevaprae tellijate puhul on karta, et kapillaarmuster on kulunud nende kolme sõrme pealt, millega vajutatakse ctrl-alt-del'i. Ei, ma ei taha sellega midagi öelda. Lihtsalt nendin.

Ma võiksin alustada sissekannet sõnadega "Ma pole kuus päeva leivapalukestki söönud", ja see oleks tõsi. Ma pole üldse jahu söönud ja rafineeritud suhkrut ka mitte. No aasta uus ja toitumisharjumusi muudame ja sporti teeme janiiedasi.
Aga oleks nagu näha mingeid muutusi küll. Meeled on teravnenud ja igasuguseid insaite esineb (ma tegin just raamatu "Teadvuse seisundid" korrektuuri, väga valgustav teos). Ma näen nüüd kõike läbi. Ja kuna i-tähega algaval aadressil haigutavale mustale augule on vaja vastukaalu, olen mina võtnud endale valgustaja positsiooni. Ma näen nüüd kõiges positiivset, kõiges on ju ka mingi plusspool, peab olema. Aga võib-olla on mul lihtsalt juba plussiga prille vaja.
Ma tean nüüd näiteks täpselt, miks see prügijama korraldatud on. Ikka selleks, et inimesi liigsest pakendilembusest võõrutada. Kui millestki lahtisaamine on ilge rist ja viletsus, otsib mugav inimene väljapääsu selles, et seda muret ei olekski. Ja küll harjutakse. Küllap teeb Villeroy&Boch siis ka eksklusiivse sarja anumaid, millega härrasrahva teenijad saavad turult lahjat kohupiima ja jogurtit tuua. Teised võtavad aga niisama klaaspurgi näppu ja käivad hapukoore järel nagu mullu ja muiste.
Ja ma saan ka aru, miks eesti propagandakampaaniate sõnumid nii lihtsameelsed on. No juba selle eelmise, "Paremaks muutumise maa"puhul oli põhikriitika - mis mõttes sellise asja eest sihuke raha välja käia? Ega seekordne, "Ühiselt ehitatud riik" ka esialgu parem ei tundu. Olin juba valmis selle kallal õelutsema ja pakkuma, et PR-töötajate loosung peaks olema "Stating the obvious since...", sest mis unikaalne argument see siis nüüd on? Ei tea, kas teised riigid tegi keegi üksi põlve otsas valmis, näiteks marssal Mannerheim nokitses Soome kallal sel ajal, kui teised härrad ohvitserid mustlastega lõbutsesid ja kaarte mängisid. Siis aga taipasin, et need on hoopis tulevikku suunatud sõnumid. Selline neurolingvistiline programmeerimine, nii et inimesed käivad nagu zombid ja pomisevad "Pean... paremaks... muutuma... paremaks... muutuma". Aga eesti jonniga ei osanud tollased välismaa konsultandid arvestada. Praegu aga on taustategevus ju juba möödund aasta aprillist käimas. "Saage aru, tugevat ühiselt ehitatud riiki on vaja, muidu tulevad jälle ...need ja hakkavad kividega loopima, eks ju."
Lihtsam tõdemus oli see, et parfüümivaba seep lõhnab põhiliselt selle järgi, millest teda tehakse: rasva. Hea, et mul rasvavaba dieet ei ole.

Eks ma alguses olin muidugi rõõmus, isegi überglücklich, nagu sakslased ütlevad. Ikkagi õnnestus ju lõpuks leida raamaturiiul, mis püsti püsib, kuhu raamatud mahuvad ja mis ka silma ei riiva. Panin sõnaraamatud kohe esimesena paika ja tõesõna, terve pühapäeva imetlesin. Nüüd aga on pilk ka mujale liikuma hakanud ja masendus võtab maad, sest ilu ümber on endiselt kaos. Koduvanade väljakolimise järel meile jäetud imelikkused kombineeritud juhuslike leidudega, mõnel juhul sõna otseses mõttes - ükskord tarisime linnaliini bussiga koju Pälsoni ühikast väljavisatud riiuli. Mind kui inimest, kes vaatab kodukujundussaateid nagu teised pornot, kurvastab see olukord üliväga. Mida teha pianiino Rigaga, mis on keskmiselt pool tooni häälest ära? Oleks ühtlaselt pool tooni, ma ei vinguks, aga 2. oktavi fa on heli, mida meie galaktikas mujal ei kuule. Või polüesterlakiga sektsioonipoolik, mille ülemistesse kappidesse ma ei julge vaadata, sest ma ei tea, mis sealt võib veel päevavalgele tulla peale nõukaaegsete fotokate kollektsiooni ja tolmunud jõulupärja (mida ma vannun, mina pole ostnud), nagu selgus eelmise suurpuhastushoo ajal.
Või räägime väiksematest asjadest. Formaadivahetus on toonud kaasa küsimuse, kuhu panna kassetid. Jah, mõned neist on mulle kallid kui mälestus, aga ega ma neid sellepärast enam kuulama ei hakka, vaatan niisama ja mõtlen nendele, kes need mulle kord lindistasid ja kellest ühte enam elavate kirjaski pole. Teisest küljest, näiteks Prokofjevi "Romeo ja Julia" süiti mul muul kujul polegi.
Aga vähemalt prügisorteerimise koha pealt olen ma Ropka linnaosa teadjamees/naine. Eile näiteks sooritasin matka "Mööda pakendiringluse lahingupaiku". Ja leidsingi suure hulga neist üles! Mul on teile üks sõna: Statoil. Seal on kõik olemas, kirjad ka kenasti peal. Põhimõtteliselt, kui meil oleks riigis kõik nii nagu Statoilis, me oleks... Norra. Järgmisena ma teen ettepaneku valimisjaoskonnad ka sinna üle viia. "Et siis viies pump oli ja olgu siis Reformierakonna viies number kah."

2008. aasta alguse olen veetnud koristades. Olen leidnud oma korterist 32 krooni erinevates sendistes, kaks kassetipleierit, ruubiku kuubiku, uskumatult koleda pruunist savist magustoidukomplekti ja paarkümmend flopiketast. Ühelt neist selgub, et olen 2002. aastal tahtnud kirjanikuks saada, seal on kolm loo algust, mis mulle ilmselt ka endale nii lootusetud tundusid, et ma neid enam edasi ei arendanud. On aga ka üks justnagu valmis jutt, pealkirjaga "Vennad". Sellega täidaksingi jaanuarikuu blogimisnormi.


„Ülo, kuule tule vaata, mis see on siin! Mingi loom või?“
Ülo, vennapaari au, mõistus ja südametunnistus, eriti mõistus, tuli lähemale ja jäi ettevaatlikult koopasuu ees poris lamavat tompu silmitsema. Tomp hingas, aga mitte eriti sageli.
„Mingi värdjas, raisk,“ arvas Ülo. Ei olnud temagi mingi akadeemik, aga kodumetsade–lautade loomi ikka tundis. Ja sellist peletist polnud ta varem näinud. Karvu nagu polnudki, nahk oli porikarva. Ei, see oligi pori, mis looma kattis, sest mõnest kohast paistis korba alt vist originaalvärvi. Ülo võttis kaika ja togis looma porist välja valguse kätte. Loom muutis värvi ja oli nüüd ühtlaselt kaetud männiokkamustriga. Lisaks sellele ilmus nähtavale tema .... nägu, ütleme nii. Kaks ümmargust silma jõllitas nürilt taeva poole. Ninasõõrmed laienesid ja tõmbusid kokku. Suu – no mis sest suust, oli suu ja kõik. Käpad vajusid laiali. Hingamine jäi veel aeglasemaks. Korraks liigatas loom ja tõmbus siis jälle kerra, meenutades mahavisatud väetisekotti.
Kui Ülo oleks koolis sellesse klassi jõudnud, kus inimese anatoomiast räägitakse, reproduktsiooniorganitest sealhulgas, oleks ta mõistnud, et tegu on looteasendiga. Aga suurem lugeja polnud ta kunagi olnud. Rohkem tegutseja. Nii võttis ta kaika ja togis looma jälle.
„Haige on raisk vist,“ arvas vend Aivar.
„Sihukesest ei saagi elulooma saada, vaata, miske ta on, paljas. Kuda ta metsas elab niimoodi?“
„Ega ta ei peagi metsaloom olema, ta võib mõni koer olla. Nagu puudel või nii.“
„Kesse niukest värdjat tahab kodu pidada,“ ei mõistnud Ülo, kes metsaelu vältel oli omandanud kombe asju kahte kategooriasse jagada, kasulikuks ja kasutuks. Kasutute ja kasulike asjade piiri peal oli aga hall ala, kuhu kuulusid mõned asjad, mille olemasolule oli raske põhjendust leida, aga mida ikka tore oli teinekord vaadata, kui polnud vaja süüa otsida või lõket teha või muidu askeldada. Näiteks nagu eile, kui taevas oli palju tähti. Ikka kui juba ööd külmemaks läksid, aga päevast oli veel nii palju soojust sees, et sai lesida ja vahtida lihtsalt, molutada, siis kaldus Ülo taevasse vaatama. Et siis need tähed jah tähendab. Neil pole ju nagu kah mingit mõtet. Sooja ei anna, valgust annavad, aga vähevõitu. Aga olemas nad on. Ja jääd neid vahtima ja igasugu mõtted tulevad pähe.
„Perse, mis me teeme selle raisaga?“
Aivar oli teinekord tõesti väga kärsitu. Oma vend ikka, aga nii närvi ajas teinekord, et.
„No mis me taga ikka teeme kurat, mis sa õiendad kogu aeg?“
“Kuule ta ei hinga enam!”
“No ära suri, mis siis? Tahtsid endale koduloomaks võtta või?”
“No ei tahtnud ma midagi, aga mis me nüüd teeme temaga? Jääb siia, hakkab veel haisema tead.”
“Maha matta, mis muud. Lükkame ta sinna liivasema maa peale, kergem kaevata. Või äkki annab temast süüa teha? Ta näeb nagu päris paks välja, nälgind loom ei ole.”
“Jah, aga äkki oli tal ikka mingi haigus kallal. Kuidas ta muidu siia maha kärvas?”
“Ega siis looma haigus inimesele midagi ei tee,” ütles Ülo, keda juhiroll, kogu koriluse manageerimistöö, mis teda, tuleb tunnistada, juba tüütama hakkas, sundis alati varude peale mõtlema. “Ja kui ikka hästi ära küpsetada, siis on see raibe ka söödav.”
“Eks sa ise tead,” andis Aivar targemale järele.
Vennad lükkasid kere tuleaseme juurde ja Ülo üritas raieskeemi koostada. Sellist kintsu nagu seal näiteks on, elajaloomal polnud. Aivar torkis raibet näpuga. Nahk vetrus kenasti. Nüüd julges Ülogi asja lähemalt uurida. Mingit haisu tunda ei olnud. Kusagil polnud nahal ka mingit viga märgata. Jahimeeste ohvriks loom langenud ei olnud. Ega vennad sellisesse kohta laagrit üles löönudki, kus püssidega mehed ringi aeleks. Ettevaatlikult nagu algaja kirurg tegi Ülo suvalisse kohta esimese lõike ja ajas augu näpuga suuremaks. Verd ei tulnud. Sisemus oli ihukarva.
“Ilus tailiha,” ütles Aivar ettevaatlikult.
“Mis ta nüüd ilus on,” pomises Ülo. “Võtame praeme väikse tüki ära, vaatame, mis saab. Pärast saab siis soolata sisse, kui kõlbab, või suitsutada või nii.”
Aivar, kes ometi nägi võimalust kasulik olla, tõi panni ja soolapaki. Ülo lõikas lihast väikesi ribasid ja nuusutas neid ettevaatlikult. Ei olnud nagu üldse mingit lõhna. Ja liha kippus õhu käes imelikku värvi minema. Oli nagu roosat ja pruuni ja rohelist varjundit näha.
Kuuma panni peal särises juba rasv, mida vennad olid juunis varastatud sea küljest hoolikalt kogunud. Liharibad ei käitunud pannilgi kuidagi imelikult. Lesisid rahulikult ja muutusid rasvast läikivaks ja tumedamaks.
“Proovime,” ei jaksanud Aivar enam oodata.
“Võta kui tahad, mul pole hambaid, et pooltoorest liha närida,” ütles kaval Ülo, kes ei tahtnud kahtlast ollust esimesena suhu pista.
Aivar võttiski orgiga lihapala ja asus mäluma. Ülo jälgis venda huviga. Too neelatas, võttis järgmise tüki ja sirutas käe soolapaki järele.
“No kuidas on,” tahtis Ülo teada.
“Ei ole nigu maitset või nii.”
“Mingit halba maitset?”
“Ei, üldse pole mingit maitset.”
“Kuidas ei ole?”
“No ei ole, proovi ise, kui ei usu.”
“Ja proovingi.”
Ülo otsis pannilt väiksema tüki, puhus peale ja pistis suhu. Ei olnud tõesti mingit maitset, ei halba, ei head. Rahulolevalt sõid vennad panni tühjaks. Rammestus tuli peale.
“Et mis me teeme siis nüüd selle loomaga.”
“Aah, ootab hommikuni, ega ta nüüd nii kiiresti ka halvaks ei lähe.”
Nii kobisidki vennakesed kotile.
Unes sai Ülo äkki teada, miks tähed olemas on. Ta tahtis seda kindlasti kellelegi rääkida, aga kellele? Aivar ei saa sihukestest asjadest ju arugi. Aga no ikka parem, kui ei kellelegi. Hommikul räägin, otsustas Ülo unes. Nii ei näinudki ta, kuidas nende punkri kohal hõljuvast kosmoselaevast hele kiir lebava tombuni laskus ja selle laeva tõmbas.
Hommikul sadas vihma ja tähed ei tulnud Ülole enam meeldegi.