2008. aasta alguse olen veetnud koristades. Olen leidnud oma korterist 32 krooni erinevates sendistes, kaks kassetipleierit, ruubiku kuubiku, uskumatult koleda pruunist savist magustoidukomplekti ja paarkümmend flopiketast. Ühelt neist selgub, et olen 2002. aastal tahtnud kirjanikuks saada, seal on kolm loo algust, mis mulle ilmselt ka endale nii lootusetud tundusid, et ma neid enam edasi ei arendanud. On aga ka üks justnagu valmis jutt, pealkirjaga "Vennad". Sellega täidaksingi jaanuarikuu blogimisnormi.


„Ülo, kuule tule vaata, mis see on siin! Mingi loom või?“
Ülo, vennapaari au, mõistus ja südametunnistus, eriti mõistus, tuli lähemale ja jäi ettevaatlikult koopasuu ees poris lamavat tompu silmitsema. Tomp hingas, aga mitte eriti sageli.
„Mingi värdjas, raisk,“ arvas Ülo. Ei olnud temagi mingi akadeemik, aga kodumetsade–lautade loomi ikka tundis. Ja sellist peletist polnud ta varem näinud. Karvu nagu polnudki, nahk oli porikarva. Ei, see oligi pori, mis looma kattis, sest mõnest kohast paistis korba alt vist originaalvärvi. Ülo võttis kaika ja togis looma porist välja valguse kätte. Loom muutis värvi ja oli nüüd ühtlaselt kaetud männiokkamustriga. Lisaks sellele ilmus nähtavale tema .... nägu, ütleme nii. Kaks ümmargust silma jõllitas nürilt taeva poole. Ninasõõrmed laienesid ja tõmbusid kokku. Suu – no mis sest suust, oli suu ja kõik. Käpad vajusid laiali. Hingamine jäi veel aeglasemaks. Korraks liigatas loom ja tõmbus siis jälle kerra, meenutades mahavisatud väetisekotti.
Kui Ülo oleks koolis sellesse klassi jõudnud, kus inimese anatoomiast räägitakse, reproduktsiooniorganitest sealhulgas, oleks ta mõistnud, et tegu on looteasendiga. Aga suurem lugeja polnud ta kunagi olnud. Rohkem tegutseja. Nii võttis ta kaika ja togis looma jälle.
„Haige on raisk vist,“ arvas vend Aivar.
„Sihukesest ei saagi elulooma saada, vaata, miske ta on, paljas. Kuda ta metsas elab niimoodi?“
„Ega ta ei peagi metsaloom olema, ta võib mõni koer olla. Nagu puudel või nii.“
„Kesse niukest värdjat tahab kodu pidada,“ ei mõistnud Ülo, kes metsaelu vältel oli omandanud kombe asju kahte kategooriasse jagada, kasulikuks ja kasutuks. Kasutute ja kasulike asjade piiri peal oli aga hall ala, kuhu kuulusid mõned asjad, mille olemasolule oli raske põhjendust leida, aga mida ikka tore oli teinekord vaadata, kui polnud vaja süüa otsida või lõket teha või muidu askeldada. Näiteks nagu eile, kui taevas oli palju tähti. Ikka kui juba ööd külmemaks läksid, aga päevast oli veel nii palju soojust sees, et sai lesida ja vahtida lihtsalt, molutada, siis kaldus Ülo taevasse vaatama. Et siis need tähed jah tähendab. Neil pole ju nagu kah mingit mõtet. Sooja ei anna, valgust annavad, aga vähevõitu. Aga olemas nad on. Ja jääd neid vahtima ja igasugu mõtted tulevad pähe.
„Perse, mis me teeme selle raisaga?“
Aivar oli teinekord tõesti väga kärsitu. Oma vend ikka, aga nii närvi ajas teinekord, et.
„No mis me taga ikka teeme kurat, mis sa õiendad kogu aeg?“
“Kuule ta ei hinga enam!”
“No ära suri, mis siis? Tahtsid endale koduloomaks võtta või?”
“No ei tahtnud ma midagi, aga mis me nüüd teeme temaga? Jääb siia, hakkab veel haisema tead.”
“Maha matta, mis muud. Lükkame ta sinna liivasema maa peale, kergem kaevata. Või äkki annab temast süüa teha? Ta näeb nagu päris paks välja, nälgind loom ei ole.”
“Jah, aga äkki oli tal ikka mingi haigus kallal. Kuidas ta muidu siia maha kärvas?”
“Ega siis looma haigus inimesele midagi ei tee,” ütles Ülo, keda juhiroll, kogu koriluse manageerimistöö, mis teda, tuleb tunnistada, juba tüütama hakkas, sundis alati varude peale mõtlema. “Ja kui ikka hästi ära küpsetada, siis on see raibe ka söödav.”
“Eks sa ise tead,” andis Aivar targemale järele.
Vennad lükkasid kere tuleaseme juurde ja Ülo üritas raieskeemi koostada. Sellist kintsu nagu seal näiteks on, elajaloomal polnud. Aivar torkis raibet näpuga. Nahk vetrus kenasti. Nüüd julges Ülogi asja lähemalt uurida. Mingit haisu tunda ei olnud. Kusagil polnud nahal ka mingit viga märgata. Jahimeeste ohvriks loom langenud ei olnud. Ega vennad sellisesse kohta laagrit üles löönudki, kus püssidega mehed ringi aeleks. Ettevaatlikult nagu algaja kirurg tegi Ülo suvalisse kohta esimese lõike ja ajas augu näpuga suuremaks. Verd ei tulnud. Sisemus oli ihukarva.
“Ilus tailiha,” ütles Aivar ettevaatlikult.
“Mis ta nüüd ilus on,” pomises Ülo. “Võtame praeme väikse tüki ära, vaatame, mis saab. Pärast saab siis soolata sisse, kui kõlbab, või suitsutada või nii.”
Aivar, kes ometi nägi võimalust kasulik olla, tõi panni ja soolapaki. Ülo lõikas lihast väikesi ribasid ja nuusutas neid ettevaatlikult. Ei olnud nagu üldse mingit lõhna. Ja liha kippus õhu käes imelikku värvi minema. Oli nagu roosat ja pruuni ja rohelist varjundit näha.
Kuuma panni peal särises juba rasv, mida vennad olid juunis varastatud sea küljest hoolikalt kogunud. Liharibad ei käitunud pannilgi kuidagi imelikult. Lesisid rahulikult ja muutusid rasvast läikivaks ja tumedamaks.
“Proovime,” ei jaksanud Aivar enam oodata.
“Võta kui tahad, mul pole hambaid, et pooltoorest liha närida,” ütles kaval Ülo, kes ei tahtnud kahtlast ollust esimesena suhu pista.
Aivar võttiski orgiga lihapala ja asus mäluma. Ülo jälgis venda huviga. Too neelatas, võttis järgmise tüki ja sirutas käe soolapaki järele.
“No kuidas on,” tahtis Ülo teada.
“Ei ole nigu maitset või nii.”
“Mingit halba maitset?”
“Ei, üldse pole mingit maitset.”
“Kuidas ei ole?”
“No ei ole, proovi ise, kui ei usu.”
“Ja proovingi.”
Ülo otsis pannilt väiksema tüki, puhus peale ja pistis suhu. Ei olnud tõesti mingit maitset, ei halba, ei head. Rahulolevalt sõid vennad panni tühjaks. Rammestus tuli peale.
“Et mis me teeme siis nüüd selle loomaga.”
“Aah, ootab hommikuni, ega ta nüüd nii kiiresti ka halvaks ei lähe.”
Nii kobisidki vennakesed kotile.
Unes sai Ülo äkki teada, miks tähed olemas on. Ta tahtis seda kindlasti kellelegi rääkida, aga kellele? Aivar ei saa sihukestest asjadest ju arugi. Aga no ikka parem, kui ei kellelegi. Hommikul räägin, otsustas Ülo unes. Nii ei näinudki ta, kuidas nende punkri kohal hõljuvast kosmoselaevast hele kiir lebava tombuni laskus ja selle laeva tõmbas.
Hommikul sadas vihma ja tähed ei tulnud Ülole enam meeldegi.