Kui sheeri kama msn-is inimeste nimede taha ilmus, olin veendunud, et tegu on mingi eksootilise filmitegelasega, kellele on mõni PÖFFi eriprogramm pühendatud vms. Eile vaatasin üle hulga aja Eesti telekanaleid ja sain nägijaks.

Enne kibedat töödeparandamist jõudsin läbi lugeda Vahingu päevaraamatute II köite. Kahjuks pean tunnistama, et ainus, mis pärast raamatu sulgemist meeles mõlkus, oli kolmanda proua Vahingu laulujupp onu Bella hitist "Ma võtsin viina": "Sa joo, kui sa tead, kus on su viin" jne. Novat ja see ei lähe nüüd peast minema.

Muusal jätkub üle numbri jaksu teha tõesti hea ajakiri. Ma olen eriti rõõmus, et Ain Lutsepp nii pikalt sõna saab, ma olen seda ammu oodanud. Ja Ly Lestbergi tehtud Margarita Voitese portreefoto kõigi kortsude ja ebakindlate meigijoontega on täielik klass koletu fotošopitamise ja glamuuritamisega võrreldes. Võib-olla peakski muutma Muusa kakskuukirjaks, või kuidas see bimonthly nüüd e-keeles olekski.

Mida ütleb edaspidise elu kohta see, et meie selle aasta esimene jõulukingitus oli punane tulekustuti? (Ma veel ei tea, kas pulber- või vaht-, aga kui jõu kokku võtan ja kirjadega poole nähtavale pööran, saan kindlasti teada, nagu sellegi, kuidas sellega ümber käia.)