Eile hommikul bussis teel koosolekule mõtlesin, mis võiks olla see aeg-ajalt väljalööv, soovitavalt vaimne puue, mille võiks ettekäändeks tuua, kui jälle on vaja ebameeldivatele koosviibimistele minna. Jõudsin järeldusele, et düsleksia ja düsgraafia sobiksid nagu risukas slimauku. "Jah, kahjuks ei saa tulla, sest hoog on peal jälle, materjalide lugemisest ei tule midagi välja ja niisama ei tahaks ju ka sõna võtta. Ei, see läheb üle, pärast ma protokollist loen, mis toimus." Loomulikult nuheldi mind sellise ülbuse eest ja koosolekuruumis oli nii nutune wifi, et ma ei saanudki muud teha, kui pidin kuulama, mida ja eriti kuidas inimesed tegelikult räägivad. Ja oli üllatusi! Töörühma juht on vahepeal vist kehtestamiskursused läbinud, igatahes teatas ta diibipanijale kaks korda: oota, ma nüüd räägin lõpuni! Palun vabandust, aga mis sa sellega nüüd täpselt mõtled? Kas ma nüüd sain õigesti aru, et sa ütlesid, et ...? Teised tegid üksteisele ettevaatlikke komplimente, millegipärast oli kõigil aga erakordselt tehtud naeratus seejuures. Ma jõudsin hommikuse loengu tõttu kaks tundi hiljem kohale ja saladuseks jääbki, mis seal enne toimunud oli, igatahes tavaline unisus oli täiesti kadunud. Must be sth in the water. Ma igaks juhuks ei joonud.
Peda keeltemajast väljudes nägin teadet, et TLU üliõpilaskond omastab kellelegi mingeid aunimetusi, ei julgenud seda valvuritädide valvsa silma all ka õigeks parandama hakata, kuigi punane pastakas juba hüppas taskus ja pildus sädemeid.
Rongi peal oli kaks väga stiilse harjaga punkarit, ühel oli taskus ka juukselakipudel, kui asi peaks kippuma ära vajuma, siis saab törtsu pähe lasta, teise törtsu suhu ja jälle lõbus.
Õhtul nägin, kahjuks küll saksa keeles, lõpuks ära ogara filmi "Kung Fu Hustle". Ei petnud lootusi.
Nii palju siis naljast.
Nii-öelda töönädala lõpetuseks oli täna tavandilaulikute tavaüritus, ehk siis ülikooli aktus. Teel sinna möödusin Raekoja platsile keeranud diplomaadikorpuse numbrimärgiga väikeautost, kus kaardi kohale oli kummardunud kaks idamaise silmavaatega külalist. Tahtsin neile aknale koputada ja öelda "Save the cheerleader. Save the world", aga rahvusvahelise skandaali vältimiseks siiski loobusin sellest. Aktusele nad ilmselt jõudsid, sest keegi ikka aja-ruumi kontiinumiga natuke mässas küll - kaks-pool tundi kulus sedapuhku. Imelikult külm oli ja mitte liiga huvitavad kõned.
Nüüd ei teagi, mida vaba ajaga peale hakata, nii ammu pole midagi sellist olnud.