Väga imelik tunne. Mul nagu polegi midagi teha, kõrvaltegevustes on paus ja põhitegevus toimus 8.30-10 ära. Aknast välja ka ei taha vahtida, kopp on ees. Sõna otseses mõttes. Peahoone hoovis käivad mingid kaevetööd ja praegu mõõdetakse midagi, nii et aeg-ajalt kaunistab kraavis midagi uurivate meeste päid punane täpp, nagu oleks neile suunatud snaipripüss. (Või snaiperi? Ma ei julge ikka midagi enam ise oletada, niikuinii läheb mööda.) Lihtsalt lugeda ka ei saa, sest on tunne, et kesse keset päeva ikka raamatut loeb, tööd tuleb teha. Läheks õige meestele appi kraavi kaevama? Sest see on ju lihtne, üks mees kopaga kaevab, teised vahivad niisama. Samas, vahtida võin ma ka siitsamast. Ütleme siis nii, et me nüüd kaevame.