Mardipäev on ju, taipasin, kui paberist maskiga poiss Ruunipitsasse sisse astus ja päris viisipidavalt mardilaulu laulma hakkas. Lärmavate soome meeste seltskonnast surus keegi talle raha pihku ja lükkas ta kiiresti uksest välja. Mulle tuli meelde see tont, kes mu üks hommik ülikooli kohviku juures kinni pidas. Äkki ta oli ka tegelikult mardisant? Tõsi, ta oli end maskeerinud vesiste silmadega noorepoolseks joodikuks, aga traditsioone tulebki edasi arendada. Igatahes oli tema avalause "Kas teie olete muidu kohalik?" Möönsin, et jah. "Novat jah, ma siin eile sain Kavastu piimaringiga Tartusse, aga nüüd on selline lugu, et Maarjamõisast sain hommikul tulema. Eile laka peal ...." Siinkohal ma katkestasin ja palusin asja juurde asuda. "Noja nüüd ma ei tea, kuidas siis, kas taskuräti või suitsupakiga (kohe toodi välja ka exhibit A, süüdlasest suitsupakk) tõmbasin viimase 25kroonise välja, aga bussipilet maksab 22 krooni ja..." Selleks ajaks oli tüüp juba nii sisse elanud, et tõmbas ninaga ja hääl värises. Varsti ütleb veel, et selle raha vana hea emake otsis põllenurka seotud sõlmest välja või muud sellist. Tahtsin talle öelda, et praegu on esitus näitlejameisterlikkuse ja detailirohkuse poolest piiri peal, ülepingutamisoht on lähedal, aga mõtlesin, et äh, mis ma ikka. Andsin 25 krooni. www.bussireisid.ee-st saab muidugi teada, et Kavastusse maksab pilet 16-20 krooni, nii et seda osa tuleb veel lihvida, aga kuni rändnäitleja jälle minuni jõuab, võib see hind ka juba 22 krooni olla. Tegelikult sain ma hiljem aru, et ostsin ennast ebamugavustundest vabaks, täpselt nagu need soome mehed täna.
Üldse on mul aga tunne, et peaksin hakkama empaatiatunnet arendama. Mul see ju loomulikust (emotsionaalsest) intelligentsist ei tule. Tegin näiteks sellise harjutuse. Leia raamistik, mis paneks eesti tuntuimale blogijapaarile kaasa tundma. See osutus üsna lihtsaks. Mõelge ise: vilets tervis, vana maja, millest on muret rohkem kui rõõmu, vabariigitäis vaenlasi ja vähesed sõbrad, kellest mõnigi võib selja taga hoopis irvitada, lipitsevad ja ligikleepuvad tüübid, kes valavad meilidesse kogu solgi, mis nad kellegi kohta kogunud on, ja saadavad selle raha eest näha. Ja mis peaasi, mitte kedagi, keda julgeks usaldada nii palju, et tekiks mingigi realistlik kõrvalpilk. Kui ma nii kaugele jõudsin, olin valmis käpikutesse päikese kuduma ja neile postkasti toimetama. Siis võttis loomulik künism jälle üle ja sosistas: lippa nüüd lolle sõimama, muidu jääd kognitiivsest dissonantsist veel haigeks või midagi. Õnneks on mul praegu loll, keda kiruda, varnast võtta, nii et ärge muretsege. Kui ma teile vastu tulen ja naeratan, siis puhtast õelusest, nagu ennegi.