Tõsielusarjast "Akendevahetus" on pilootosa nüüd läbi, vanad eest ja uued asemel, aga kogu akende ümbrus sobib praegu filmi "Sarajevo seitsmes rahukevad" võtteplatsiks. Betoonist on tükke hammustatud, nii et paljastunud on armatuurraua juppe, puitosi ja muud huvitavat. Aknalaua all on veider kihiline beseetort vahtplastist ja makrofleksist. Ei saa öelda, et tegu oleks industrial chic'iga.
Aga.
Kogu tralli keskel võtsin ka pisut muid korrastustöid ette ja sortisin läbi lõngakapi. Selle tulemusel on mul nüüd kaks kotti (üks paber, teine kile) sellist materjali, mida ma tõenäoliselt ise ei vaja. Paberkotis on sobivasti maatõugu villane ja sokisegud, kilekotis efektlõngad, mis ma olen kunagi ilmselt uneskõndimise ajal ostnud (no tõesti, smaragdroheline kunstšenill ja oranži-pruunikirju läikiv nöör). Ma olen muidu tubli taas/uuskasutaja, mis lõnga puutub, mõnigi kampsun on taassünnirattal juba kolmandat tiiru tegemas, aga vat nendest kotitäitest täiesti uuest lõngast loobuksin küll nende heaks, kellel seda rohkem vaja läheks. Teine variant on, et ma koon niipalju sokke ja salle, kui välja tuleb, pakin ilusti ära ja panen jõuludeks prügikasti kõrvale.
Taustaks kuulan praegu ambienti, soomekeelse seminari lindistust, kus näiteks praegu keegi sosistab ja peaesineja pomiseb, et ta ei leia praegu arvutist ühte asja üles, sest arhiveerimissüsteemi pole. Seda te poest ei saa.