Uni alguses ei tulnud, siis ei läinud. Pole vist seni kadunud. Tulin mööda Salme tänavat ja kõik oli nagu Lynchi film. Alguses nägin ühe aia ääres traatvõrgu taga metskitse jala juppi, umbes 20 cm pikk, sõrg ja karvad küljes. Üsna värske paistis olevat, verine osa oli helepunane ja kontki heledapoolne. Siis oli värava külge klammerdunud üks helesiniste silmadega vanainimene, kes küsis, mis päev täna on. Ma ütlesin, et esmaspäev. "Ah esmaspäev, ma mõtlesin, et pühapäev." Jah, juba esmaspäevaks kätte läinud. Siis oli ülevalt avatud pakettakna vahelt nina välja suruda üritav kass, silmis selge meeleheide. Õnneks sai tänav enne otsa, kui mõni vana indiaanlane oleks vastu tulnud ja öelnud, et öökullid pole sugugi need, mis nad paistavad.
PS. Mina loen Slolehte.
PPS. Inimesed, kes elavad klaasist majas, ei peaks kive pilduma.