Ma olen ilmselt juba rääkinud, et keelekorralduse teooria guru Valter Tauli on minu iidol. Võtke näiteks tema järgmine tervemõistuslik mõttearendus. "Grafeemid b, d, g, ž sõna algul moodustavad tülika erandi, kuna piir laensõnade vahel kus tuleb kirjutada p-, t-, k- ja kus b-, d-, g- on meelevaldne ja tuleb memoreerida. Radikaalne ja järjekindel uuendus oleks kirjutada alati p-, t-, k-, š. Kuid kirjutusviis nagu pallaad, traama, kümnaasium oleks vastuvõetamatu paljude eestlastele. Kergemini teostatav reform oleks säilitada b-, d-, g- puhtliteraarseis ja abstraktsõnades ning tarvitada p-, t-, k- igapäevastes konkreetmõisteid väljendavais sõnades, näit. petoon, parakk, peebi, tiivan, tiviis, kraniit, kripp. Ka ž sõna algul on asjatu komplikatsioon eesti foneemisüsteemis ja ortograafias. [...] ž võiks kergesti asendada š-ga, samuti dž grafeemiga tš."
Ja mitte ainult sõna alguses, hüüan ma pärast esimeste etteütluste parandamist vaimustunult. Milleks seda "katusega zorrot" vabše vaja on? Ajab ainult vett segaseks. Ma saaks aru, et neid siis vähemalt õpetataks järjekindlalt, aga ei. Miks ei ole programmi "Mõmmi ja aabits. The sequel", kus kõlaksid salmid "Ehhee-ehhee, mul selge on tsee, kui uksel peal ees on kaksisvee-tsee, ei püksi ma tee" vms?
Riimimine toob meelde selle, et mõnikord on parem, kui teose sõnu ikka liiga täpselt ei tea. Võtkem näiteks "Baieri laulud" ehk siis "Carmina burana", meie sellesügisese suurprojekti.
Baier toob niikuinii kohe meelde RTLi omaaegsed heina- ja seksifilmid, aga eesti tõlkes on asjad omandanud eriti nilbe vemmalvärsi vormi: "Mu armsaim mees! Võta mind, ma nüüd su ees!" või "Ela hästi, ilmamaa, nõnda rõõmurohke! Sinu sõna kuulan ma, sest nii tihti pakud mõnuohke." Mmmmõnuoheee! Saidilt "Teach yourself Latin" leiame viimase kohta tagasihoidliku seletuse: Song of a medieval sex-worker (female), who begins by asking a merchant for rouge. Loomingu Raamatukogu järelsõnas selgitab prof Lill aga, et tegu on siiski müsteeriumimängu osaga, nimelt Maarja Magdaleena lauluga (millegipärast võtab Maarja Magdaleena viisijupi küll keskülemsaksa keeles üles). Ma loodan, et kavalehele tõlkeid ei trükita. Jäägu ikka illusioon, et tegu on müstilise ja salapärase teosega, mille hittide abil saavad reklaamiinimesed veel palju tooteid müüa, sest see sobib nii õlle kui õuld spaissiga. Veel loodan ma, et ülikooli ja tehnikaülikooli naiskooris on paaalju loomupäraseid esimesi sopraneid, kes kõik need ülemised noodid partiis vabalt ja kõrge kaarega ületavad, st saavad ikka pihta, aga noh, pingutuseta. Mis võiks olla kurvem kui vanade ja väsinud keskaegsete seksitöötajate kähedad kilked.
Nilbetest asjadest rääkides. Lutsu raamatukogu võõrkeelsete raamatute osakonda paistis olevat hangitud kogu Vuorise-taadi teoskond? teosestu? teosestik?, joomahullu sari ja muud jutud. Minust see sinna jäi, kuna ma ise olen ette võtnud selle osakonna obskuursemate krimkade läbilugemise. Praegu näiteks hoiab mind põnevil apartheidi-aegne mõrvalugu, kus peategelasteks on afrikanerist leitnant Tromp Kramer, kes ongi umbes sama delikaatne kui tema nimi, ja tema suulust seersant Zondi. Esmailmumise aastaga (1974) on üht-teist muutunud, nii et kohati võtavad rämedad naljad stiilis "Sulle ma šokolaadijäätist ei anna, ei taha ju, et sa kannibaliks kätte läheksid, väike tubli kahver nagu sa oled" kuidagi.. urelema. (Viimane on väga vajalik sõna, mida sõnaraamatud paraku veel ei tunne; teine sama vajalik sõna on kähmik.) Aga jah, James McClure on autor, kes väärib lugemist.