Kui mu isa kevadel 65 sai, mõtlesin, et äkki oleks tore talle mingi träna asemel hoopis mõni reis kinkida. Et ta pole ju välismaal käindki ega midagi. Aga kui juba isa tuleb, siis peaks ju ka ema kaasa võtma. Mõeldud-tehtud, Turu-Stockholm-Helsingi, kolm päeva, võimalikult palju laevasõitu, et isa rõõmustaks - 1961. aastal käsutati ta igipõlise sisemaa poisina neljaks aastaks mereväkke, mis paistab siiani olevat jäänud ta elu huvitavaimaks ajaks. Kahjuks emale laevasõit eriti ei meeldi, nagu selgus. Üldse selgus, et pole asja, milles nad suudaksid ühel meelel olla. Isegi vererõhk on erinev, ühel liiga kõrge, teisel liiga madal. Eks see kõik siis värviski mu kolmapäevaku selliseks, et pidin pärast kaks päeva "puhkamisest" taastuma. Ühtlasi sain jälgida igipõlise dilemma nature or nurture lahendust oma vanemate ja enese mudeli abil. Natuuri osas olen kangekaelsuse pärinud mõlemalt, soovimatuse karjaga ringi liikuda isalt ja mõningase kalduvuse kanaemasusele emalt. Kuidagi on aga elu jooksul minus maad võtnud mingi alalhoidlikkus, mida vanemate juures küll kusagilt paista ei olnud. Kõrgvererõhuline pani söögile sellise koguse soola, mida hüpertensiooni ühing soovitab terakaupa jagada aasta peale. Madalavererõhuline riietas end päikselise päevaga tumedatesse pikkade käistega ja õhku mitte läbilaskvatesse riietesse ning tormas vaatamata minu hoiatusele, et ega laeva pealt enne maha ei saa, kui randutud, ukse juurde järjekorda. Asjades iroonia nägemine on pigem isalt, nagu ka jõuetu äkkviha, kui näed, et mõistuse häält kuulda ei võeta. Kiirete (ja enamasti valede) järelduste tegemine emalt. Jne.
Nujah, tagasi me sealt igatahes jõudsime, mul õnnestus kolm korda isegi täitsa rahulik ja rõõmus olla (hommikul kl 8.15 Drottningholmi pargis, kus lõhnasid pärnad ja peale meie bussitäie ning vahtkonna polnud mitte kedagi näha; Stockholmis Skeppsholmeni saarel, rahvakultuurikeskuse naljakas isetehtud kohvikus (kurdi raamatukogu kõrval), kus serveeriti väga meeldivat spinati-lõhepirukat, ja Helsingi Akateemises Kirjakauppas) ja oli hetk, kus ka isa vist millegagi rahule jäi, sest muidu ei avaldanud välismaa talle erilist muljet, kõik oli kallis ja välismaalasi oli palju, lainetust polnud ja kogu aeg olid mingid saared, avamerd ei näinudki. Aga kui me lõpuks tagasiteel tuule kätte jäime ja Seacat kenasti õõtsus, seisis ta, nina vastu tuult ja päikest, ning jälgis kerge üleolekuga muiates laevalael vänderdavaid ja näost õrnalt kollaseid kaasreisijaid. Samal ajal hoidsin mina all emal käest kinni ja rääkisin, et tuleb läbi nina sisse ja läbi suu välja hingata ja et ainult nelikümmend minutit veel, siis pääseb kuivale maale. Story of my life.