Rabakontserdile jõudsime sel korral selleks hetkeks, kui päris mitu inimest juba magas, kõrvalmättal jõid mehed pooleliitrisest õlleklaasist midagi läbipaistvat, mis võis olla viin toonikuga, ja Joller laulis, et ta kõnnib hilisel õhtul veel üksinda metsateel. Väikeste mööndustega oleks see ka meie kohta kehtinud, aga tegelikult oli siiski pigem varahommik ja kõndimine meenutas juba sel määral sörki, et rahvusvahelistel käimisvõistlustel oleks meid reegli "üks jalg peab kogu aeg maad puutuma" rikkumise eest rajalt maha võetud. Jäime lennartmerilikult hiljaks, muud midagi. Mitmel põhjusel, millest üks võis olla see, et me ei võtnud piletil kirjutatut liiga tõsiselt. No tõepoolest, kes tuleb selle peale, et teatada rabasaarel toimuva ürituse kohta, et kohad pole nummerdatud? Mida seal saaks nummerdada, mättaid? Nii et kontserdi algus kl 3 tundus ka selline... suhteline mõiste olevat. Aga noh, igaüks esineb oma paradigma/rikutuse piires. Politseinikud näiteks arutanuvat (raporteeris Kristo M), et näe, Võsa Petsi tuuril oli ikka vähem rahvast, kohe kolm või lausa viis korda vähem. Kiirabi tüübid tegid puu najal reidipilte, tõsi, pärast kontserti, mitte selle ajal. Mina vaatasin hardusega laugast, milles omal ajal olevat ujunud Mart Saar, ja tegin uduse pildi millestki, mis võisid olla pohlad (väga huvitavas toonis marjad igatahes, põhiliselt rohelised, aga kerge roosa-lilla õhetusega). Ma ei ole ju loodusega sinasõber, pigem teretuttav, nagu ka sõnastikuteadlase Enn V-ga, kellele ma selge häälega keset raba tere hommikust ütlesin, aga kes sellele väga kõhklevalt vastas.
Edasi oli kõik väga rahulik, mida soovin teilegi.