Ma ütlen teile, iga loll oskab niiske ja külma ilmaga haigeks jääda. Meistriklass on sooja päiksepaistelise ilmaga veerandtunniks tuuletõmbuse kätte jääda ja 24 tundi hiljem tervitada palavikku, paistes kurku ja valutavaid liikmeid, 48 tundi hiljem ka nohu ja köha. See siis nüüd tähendab, et olen jälle kolm päeva graafikust maas.

Enne invaliidistumist käisin jälle Tallinnas. Seal nägin ma imelisi asju, nt Olga Sõtnikut, kotis kantavat koera ja ajakirja Just. Viimasest sain ma teada, et Hileene (Või Hilene, nagu "Lumene, põhjamaa naisele"?) on see, keda tuleb süüdistada kirjeldamatutes jõledustes, mis on toime pandud Belinda Carlisle'i hiti "Heaven Is a Place on Earth" kallal. Ega see enne ka mingi "Erlkönigi" tasemel vokaalne väikevorm olnud, aga uus versioon, mis mulle ükskord marsas osaks sai, pani mind akent kraapima, et leida otsetee vabadusse. Mis tuletab mulle meelde ühe küsimuse, mis mind juba ammu on vaevanud. Kas bussijuhiloa saamiseks vajalikus teooriatestis on selline ülesanne lausa, et "Kui sõidukis veetakse rohkem kui nelja inimest, peab mängima raadiojaam a) Elmar, b) Raadio 4, kui tegu on Lasnamäe bussiga, c) Raadio Kolm, aga ainult sel ajal, kui seal vinguvad hommikuprogrammi juhid"? Viimast ma olen kolm korda vähemalt olnud sunnitud kuulama ja mis ma oskan öelda, tõesti on ju hädasti vaja eestlaste igipõlist ülevoolavat optimismi hommikuti taltsutada meeldetuletusega, kui nõme ikka kõik on. Iga kord väljusin bussist umbes sama elujaatava näoga kui Bernard Black.

Muidu oli tln-s kõik hästi; kuna koosolekult puudus See, Kes Kogu Aeg Räägib ja Diipi Tahab Panna, saime ettenähtud kolme-poole tunniga hakkama ja ma pääsesin jälle raamatupoodidesse raha laiaks lööma. Leidsin täiesti ideaalse rongiraamatu, mille on kirjutanud minu uus iidol Charlie Higson (kuulus "Fast Show" ja "Swiss Toni" kaasautori ja näitlejana). "Double or Die" räägib Bondist, kui too veel Etonis käis, aga juba maailma päästma pidi. Seiklusjutt maalt ja merelt, sobib tublidele põhikooli poistele kodulektüüriks, sest on lihtsas keeles ja põnevalt kirjutatud. Veel leidsin ma suurepärase teose "Mr Jones' Rules for the Modern Man", kus GQ peatoimetaja käsitleb teemasid alates sellest, missugused kingad džentelmenil peavad igaks elujuhtumiks olema, kuni selleni, kuidas kellelegi efektiivselt kinga anda. Mainitakse ka seda, missugune on sobiva suurusega jootraha prostituudile ja mis tingimustel seda üldse pakkuda. Väga.. hariv, aga võibolla mitte põhikooli poistele, vaid natuke vanematele.