Plaks ja paradigma va-he-tus! (viisil "Kaks sammu sissepoole") Eile tulin jälle rongiga Tallinnast ja mõtlesin, et just nii ongi, mitte lihtsalt reis punktist A punkti B, vaid puhas paradigma vahetus, ma olen Tallinnas ikka täiesti teine inimene, laisk elajaloom, kes hängib tunde linna peal raamatupoodides ja jääb keset päeva magama. Aga ehk seda olekski vaja, mingit pööret, muutust, faasinihet?
Jah, ma võiksin ju hoopis jagada elutarkust ja kogemusi toetumisest lihtsale heale, külvata headuse ja arukuse igavest seemet, kõneleda kingadest ja suhetest, aga niipea kui jõudsin välja mõelda põhjapaneva lause "Eelistan mõlemal puhul pigem kvaliteeti kui kvantiteeti", läks üks mu reedel, 13. kuupäeval Tallinna Kaubamajast ostetud kingadest lihtsalt katki. Nahk ei pidanud pingele vastu ja rebenes. Nutt, hala, hälin, raev jne. Tagasi oma liistude juurde, näitama oma snoobipalet, väiklust ja klassiviha.
Näiteks. Kuidas on võimalik, et Tallinnas erastatakse/müüakse maatükk lauluväljaku juures, Eesti Näituste taga niimoodi, et see lõikab läbi üldkasutatava jalgtee lauluväljakult Maarjamäele? Kuna lähenesime Maarjamäe poolt, seisime lihtsalt fakti (õigemini rohelise traataia) ees, et on kaks varianti, kas ilge ringiga Pirita teele tagasi minna või mööda nõlva aia tagant turnida. Valisime teise variandi, aga küsimus jääb.
Üks päev juba dotsent K niikuinii käis kõva häälega seletamas, kuidas sotsialistlikuks revolutsiooniks oleks aeg küps, kapitalism on õudselt ära tüüdanud. Ma kardan, et nali oli see vaid osaliselt.