Exhibit A, klassika : "Kui Ostapi asemel oleks istunud autos mingi Terasudara rühma kuuluv talurahva kirjanik-keskmik, siis poleks see suutnud vastu panna, oleks astunud autost välja, istunud rohule ja hakanud siinsamas välimärkmiku lehtedele kirjutama uut jutustust, mis algab sõnadega: "Taliviljad higistasid magusasti. Päike tegi rinnuserihma lahti ja puistas oma kiiri kogu maailmale. Vana Romualdõtš nuusutas oma jalarätte ja oli nagu arust ära.""

Exhibit B, meie kaasaeg: "Nõlvakust pänderdas alla tokerjas vanamees, lükates kriiksuvat titekäru, mis oli pilgeni prahti täis. Prügimikku saatis kolmel jala kargutav krants, kelle esimese koodi oli lõiganud naftatsisternide ešelon. Mõlemal keel vesti peal, liipas see paar innukalt rannikule korjemoona sorteerima."

Eh, jah, tokerjad tääbuvad. "On*nistidest" (sest sealt on see teine lõik) toibumiseks ette võetud Saarikoski päevikuga oli kõik hästi 109. leheküljeni, ilus oli kohe. Siis nägin lauset "See on seiskunud, korrast ära mäestikurada". Vuoristorata või siis rollercoaster on eesti keeles ju Ameerika mäed, aga kui selle 'ameerika' teksti paneks, tekiks mingi hoopis teine taust kuidagi, kõnelemata väljendi lohisevusest. Aga 'mäestikurada' ei anna jälle seda tähendust edasi, tekitab hoopis lühise, kuidas saab rada seiskuda ja korrast ära olla. Mitte et seiskunud mäed muidugi parem oleks. Võib-olla siis Ameerika raudtee, mitte mäed? Kuidas maailmas üldse midagi tõlkida saab? Nojavat sinna ma nüüd seiskusingi. Peale selle olen ma viimasel ajal hakanud kahtlema pühamast pühamas - kohanimelise täiendi suure tähega kirjutamise reeglis. Ei näe hea välja see Hiina köök ja Viini sai ja Ameerika jalgpall. Kas tõesti oleksin pidanud siiski juuksuriks hakkama? Või väga halvaks arstiks? Sihuke žanri kriis siis jälle.