Töö sadas jälle kuidagi kaela ja vabaks lugemiseks enam suurt aega pole. Siiski ei saanud eile jätta lõpetamata Krister Kivi "Eesti maja". Ausalt öeldes oli kaunis masendav, kuigi alguses kihistasin opakate võrdluste peale kooriproovi kohta ebaviisakalt kõvasti naerda. Aga kui raamat läbi sai, olid peas ainult mingid banaalsused nagu "Rända kaugele tahad, enda eest ikka ei põgene" või "Einoh, kindlasti on tal tegelikult hea süda" või muud sellist. Lugege seda raamatut, kuulake Pärti peale (nagu mina praegu) ja imestage, et ikka veel elus olete.